Eesti neiud pommitavad kirjastusi vampiirijuttudega
Noored Eesti naised kirjutavad tuhandete lehekülgede kaupa romantilisi fantaasialugusid. Käes on “Videviku”-laine.
Türi gümnaasiumi lõpuklassis käiv ML (19) üritab koolipäevadel kirjutamisele mitte mõelda. Muidu viivad mõtted ööune. Merke kirjutab saagat Eesti tüdruku Zevae seiklustest, mis algavad Inglismaal ja kulgevad edasi mujal maailmas ning isegi teistes dimensioonides. Esimese osa valmimine nõudis kolm aastat. Nüüd on raamat küps kirjastustele saatmiseks.
Tallinnast pärit Elisabeth Haljas (19) mõtles põhikoolis käies kuude kaupa, kuidas saaksid vampiirid päriselt olemas olla. Kuidas nad saavad olla külma verega? Miks nad joovad verd? Lõpuks vormus tema mõttetöö raamatuks “Morelya Manthony saladused”, mille tegevus viib taas Inglismaale kahe vampiirirassi vahelisele võitlustandrile. “Lapsest saati olen tahtnud tunda seda närvipinget, mis üks korralik õudukas peaks tekitama. Olen lugenud raamatuid ja vaadanud nii klassikalisi kui uuema aja trillereid ööpimeduses ja üksinda majas olles, kuid mitte midagi erilist pole see minus tekitanud,” räägib Elisabeth, kes praegu tudeerib Aberdeeni ülikoolis toitumisteadusi.
Tiina Veske (24) kirjutamiskirg algas 2008. aastal võlurpoiss Harry Potteri raamatute eeskujul kirjutatud teosega. Seejärel tulid viis romaani mõõtu teost, kus seiklevad vampiirid, libahundid ja maagiat käsitlevad inimesed. Praegu on Tiinal käsil teos müütide ainetel: “Reaalsusest on lihtne kirjutada. Asjadest, millega me iga päev kokku puutume. Fantaasia on seotud inimese kujutlusvõimega ning sellega, kui avatud sa oled erinevatele asjadele, nähtustele ja sündmustele.”
Kui õpetajad kurdavad, et noorte lugemus halveneb aasta-aastalt, siis kirjandusteadlase Ave Mattheuse sõnul näitab noorte kirjutamishuvi vastupidist trendi. “Ma ei usu, et noored oleks varasematel kümnenditel sama usinalt kirjutanud kui praegu,” ütleb ta. “Tänapäeval pööratakse juba lasteaias ja koolis väga palju tähelepanu inimese loovuse arendamisele, teiste loodu mõtestamise asemel on sageli esiplaanil laste endi loominguline eneseväljendus. Kui lapsi ja noori õhutatakse kirjutama, siis miks nad ei peaks sellega katsetama.”
