Auhinnatud väljapaneku andekas autor
Moemaailmas on Helen Sirp (30) tegutsenud juba ammu. Ta õppis keskkoolis New Yorgis ja hakkas 2003. aastal Eestisse tagasi tulles korraldama menukaid moeturge (koos Kalamari Promotioni tiimiga), stiliseerima moe-show’sid ja kujundama vaateaknaid. Lisaks praktilisele tegevusele pidas ta vajalikuks end koolis täiendada. “Õppisin kujunduskunsti EKAs ning samal ajal tegelesin moeürituste ja show’de kontseptide ja lavastamisega. Lisaks kujundasin vaateaknaid Baltikas ning Fornarinas.”
Baltikas veetis Helen kaks aastat, vastutades ainuisikuliselt Eesti ainsa moesuurtootja nelja brändi vitriinide eest ja saades korraliku kooli kommertslikuma ruumikujunduse alal.
Praegu õpib Sirp juba teist aastat legendaarse Londoni Central Saint Martinsi kooli magistrantuuris, viies ellu iga moehuvilise helesinist unistust. Heleni sõnul oli CSMi sisse saamine suhteliselt keeruline, tuli täita hulk ankeete, kirjutada esseid ja muid kirjatükke. Bürokraatiast läbinärimine päädis intervjuuga Londonis.
“Kuna olin tähtajast valesti aru saanud, siis öeldi mulle, kui portfoolio ära saatsin, et kõik kohad on ammu täis ja kandideerida võin vaid ootejärjekorda. Otsustasin siiski proovida ja kui lendasin Londonisse intervjuule, siis läks see nii hästi, et paari tunni pärast potsatas mu meilboksi kiri, kus öeldi et mulle tekitati ekstra üks koht juurde!” kirjeldab Helen. Tema sõnul on Suurbritannia kuulsaimas moekoolis õppimise olulisimaks eripäraks põhjalik ettevalmistamine tegelikuks tööks. “Meile käivad pidevalt loenguid pidamas erinevad tuntud tegijad, kellega saab kohe huvi korral suhelda. Juhendajad ja mentorid lükkavad tuult tiibadesse ja aitava tööturuga kohaneda.”
Inglise keeles nimetatakse eriala, mida Sirp omandab, creation of narrative environments. Eesti keeles võiks olla selle vasteks “keskkonna kontseptuaalne kujundus”. Heleni sõnul tegeletakse eelkõige lugude jutustamisega avalikus ruumis, lähtudes multidistsiplinaarsetest metoodikatest. “See on suhteliselt uus eriala, veidi kogemusdisaini võtmes asi.” Eesmärk on eelkõige publiku n-ö pildi sisse toomine ning interaktsioon inimese ja avaliku ruumi vahel.
Eesti väljapanek Londoni moenädalal kandis pealkirja “FreshEst presents: Ministry of Creative Affairs”. Esitleti nelja eesti disaineri (Karl Annus, Kristina Viirpalu,Kadri Kruus, Kristjan Steinberg) loomingut. Sellega seoses sai Helen ülesandeks siduda neli tegijat ühe narratiiviga. “Sain fiktiivse ministeeriumi projekti ühendada oma magistritööga, mistõttu olen sellega igapäevaselt tegelenud alates möödunud aasta oktoobrist ning juhendaja ja kriitikute abiga nädalast nädalasse edasi liikunud.” Helen räägib, et eesmärk oli luua selline keskkond, kus disainerite tooted räägiksid ruumis igaüks oma osa loost, mille võtmeks oli detsembris Eestis ülesvõetud film.
Väljapanek pidi olema esimesest pilgust hoomatav nii kiiresti läbikäivate ajakirjanike ja sisseostjate jaoks kui pakkuma avastamisrõõmu ka pikemalt peatuvale publikule. “Žürii kommentaaridest kumas läbi see, et edu võti oli tervikkontsepti tugevus, loomulikult disainerite mitmekesisus ja andekus, eriti just käsitöö ja detailide aspektis, ning et see kõik oli tugeva loona kokku seotud,” edastab Helen kommentaare oma tööle.
Esitan Helenile klassikalise küsimuse, mida välismaale seiklema läinud loomingulisele inimesele ikka esitatakse: kas Eestist tulnul on võimalik Londoni moemaailmas läbi lüüa? Helen vastab, et kindlasti on, kuid on ka keerulisi momente. “Konkurents on suurem ja üldine stiil teine. Iga liigutuse jaoks on eraldi firma või inimene, aga Eestis tehakse paljud asjad ise ära. Siin töötavad kõik hästi palju ja alguses tihtipeale tasuta. Ent kui siht silme ees, siis usun, et kõik on võimalik. Disaini ja moe valdkonnas mõjub Eestist tulnu värskelt, uudselt ja teistsuguse auraga kui siinne kohalik, kohati üleküllastunud skeene,” kirjeldab Helen.
Hoolimata sellest, et Helen peab end Eesti patrioodiks, ei näe ta end niipea Eestisse tagasi tulemas. “Siinne õpe on väga suure potentsiaaliga ja tundub ka, et varvas on juba industry ukse vahel. Tahaksin veel Londonis väga paljut kogeda. Kunsti-, moe- ja disainiturg on siin ju hoopis suurem. Kindlasti tahaksin Eestiga seonduvaid projekte teha, ent tagasitulemist hetkel ei plaani. Eesti-igatsus on alati suur ja see teeb käigud kodumaale veel nauditavamaks!”
Meeldiv, et andekad Eesti tegijad leiavad rakendust väljaspool kodumaad, samas väga kahju, et nad Eestis seda ei leia.
