Uue plaadi kaaneks on Bowie valinud oma “piibelalbumi” “Heroes” kujunduse. Strateegilised kohad on kaetud valge ruuduga ja vana pealkiri maha kriipsutatud. Põhjuste üle võib veinipudeli taga kindlasti mõnusalt spekuleerida ja pseudosemiootilisi analüüse laduda. Lihtlabase taaskasutusega suure tõenäosusega ju tegemist pole. Aga see, mis pühade kaante vahele jääb, pakub ka kindlasti ainest nii mõnekski teoloogiliseks vestluseks. Tõsi, midagi revolutsioonilist siin pole. Aga kellel seda mässu vaja on, kui meil on Bowie ja tema laulukirjutamisoskus kui mitte oma hiilgavaimas, siis vähemalt kogenuimas vormis. Iga häälik, iga noot, iga häälevarjund räägib elust, mida suurem osa inimesi ei saa iialgi nägema ega kogema. Nii ilus kui ka inetuses. Mis ei tähenda, et 66aastane Bowie kisuks ennast nüüd alasti ja laseks vanainimese ihu ning hinge järada. Kaugel sellest. Võib-olla ainult äraolevalt ja staatiliselt kulgev “Where Are We Now?” lubab meil kuulata isiklikku sisemonoloogi: “Just walking the dead / Sitting in the Dschungel / On Nürnberger Strasse / A man lost in time.” Eelkõige on Bowie aga osav storyteller. Ja vaatleja. Ta räägib lugusid kuulsusest, selle kassikullasest sillerdusest ja tipus olemise üksindusest, kehastudes üha ümber ja ümber. Või keerutab elegantselt jutulõnga maailmasõja ümber (“I’d Rather Be High”). Või viskab hulka killukese Shadowsi “Apache’ist” (“How Does The Grass Grow?”). Kohati tundub, et Tony Visconti on puldi nuppe veidi liiga agaralt keeranud ja nii mõjuvad näiteks “(You Will) Set The World On Fire” kitarrid üsna digiselt. Aga see pole peamine. Bowie hääl on see, mis ennast kehtestab. Nii pingul ja elujõulisena kui albumi nimiloos või singlil “The Stars (Are Out Tonight)” ei ole me seda just alati kuulnud. Nii et teated Jumala surmast on selgelt liialdatud. Selgub, et ta on üsnagi elus. Aamen. 7/10
