Mõistatus, mille lahendab publik
Mitte konflikt, nagu tavaliselt isade-poegade vahelisi möödarääkimisi-konkureerimisi-paikapanemisi nimetatakse. Näidendi autor Richard Greenberg jätab konflikti, mis oma suuruses ja tõsiduses kahtlemata olemas on, lava taha, aga selgesti aimatavaks motivaatoriks. Isad-pojad saavad näidendis kokku ainult vaataja jaoks, sest kahe põlvkonna lugu – kaks ajastut – on jagatud kahte vaatusse. Vaataja saab paralleele tõmmata ja põhjusi leida, tegelased ise mitte.
Kõigepealt “pojad” – Walker (Priit Pius), Nan (Maiken Schmidt) ja Pip (Mikk Jürjens). Nad on kahe sõbra ja kolleegi järeltulijad, kes on lapsest peale koos kasvanud ja üksteisele üpriski lähedased. Tegevustiku põhjal on nad kaheksakümnendate noored (mistõttu nende vaibid peaksid mulle kui samuti tolleaegsele noorele mõistatavad olema), kandes endas disko- ja teksapõlvkonna maailmavaadet. Jah, ma tundsin selle ära, kuigi nõukogude Eesti noorte elu pidi ometigi tunduvalt erinema Manhattani omast. Aga see pulss, mida Diana Leesalu lavastus edastas, on mulle tuttav!
Ma mäletan seda blaseerumist, omamoodi käed ripakil seismist, nii vaimses kui füüsilises mõttes. Linnar Priimägi ja Ants Juske kirjutasid selle mentaliteedi kohta kunagi põlvkonnamanifesti: “Kui meie kultuurimajja etendusele jõudsime, olid uksed juba suletud.” Paneme tuima,ütleks ilmselt tänapäeva noor. Manhattanil ja Tartu Riiklikus Ülikoolis olid selleks eri põhjused. Ühtedel oli liiga hea elu ja vanemad olid nad kõige eluks vajalikuga üle kallanud, teised olid üle kallatud sovetlike pseudoväärtuste ja -võimalustega. Tulemus tundub sama: sa võid nartsissistliku neurootikuna lõpututesse eneseotsingutesse kaduda, sa võid selga tõmmata ülikonna või kitsa seeliku ning turnida karjääriredelil… Pius, Schmidt ja Jürjens mängivad selle kramplikkuse hiilgavalt välja. Selle tuimuse ja valu. Teatrikeeles öeldaks vist selle kohta, et nad kasutasid nappe, minimalistlikke võtteid. Greenbergi tekst ja stseenid oleksid võimaldanud tükki mängida ka vanalinnastuudiolikus võtmes, nii et publik oleks naerust väänelnud,õnneks on Leesalu sellest ahvatlusest hoidunud. Vaataja saab aru, et tegelaskujude jäikus või isegi autistlikkus ei tulene mitte sellest, et näitlejad ei oskaks karakterit luua, vaid tüki enda sisemisest loogikast.
Tardunud kaheksakümnendatele järgneb vaatus, kus tegevustik toimub kuuekümnendatel, möödunud sajandi kõige rock’n’roll’imal kümnendil. Ja nüüd me näeme, mida noored näitlejad teha oskavad! Pastelne lõuend kaetakse hoopis kirkamate värvidega. Küsimuse all on loominguline ambitsioonikus, millegi suure tegemine, suured tunded, armastus ja reetmine.
Kavaleht rõhutab, et kõik selles tükis osalevad loojad (lisaks näitlejatele-lavastajale ka kunstnik Marion Undusk, muusikaline kujundaja Veiko Tubin, valguskujundaja Priidu Adlas, dramaturg Paavo Piik) on “varsti 30”. See on vanus, mil päike on seniidis, või vähemalt eeldatakse, et on. Põlvkondlikkuse seisukohalt asub kolmekümneaastane ekvaatoril: enesekindla elluastuja iga hakkab mööda saama, viljakorvi-portfoolio-autasude ettenäitamise kohustus on veel ohutus kauguses. Kehakaal pole veel probleem, raha puudumine juba natuke on. Ema-isa noorusihalustele pole selles eas aega mõelda – või siis ainult juhul, kui probleemiks saab päranduse jagamine. Päranduseks võib olla näiteks üks lause päevikust.
Usutavasti on selle lavastuse loojad põlvkonnana Linnateatris samas positsioonis: nad on kohal, aga mitte paika loksunud, neid on märgatud, aga mitte ära vaadatud, nad on oma õiguse iseendaks olemisele kätte võidelnud ja see on suur asi.
Esietendus Tallinna Linnateatris 23. veebruaril 2013.
