Vankumatu Edith
Edith Sepp-Dallas (44) on filmirahva närvi ajanud. Sel neljapäeval lootis ta saada (ja valitigi - toim.) Eesti Filmi Instituudi juhatajaks.
Tema vastaseid pole palju, kuid nad on oma read hästi koondanud. Aeg-ajalt laekub kultuuriministeeriumi kollektiivseid märgukirju. Neid saadetakse Riigikogusse ja presidendilegi.
Edith Sepp taganeda ei kavatse. Instituudi juhataja konkursil on alles kaks kandidaati, Edith Sepp ise ja produtsent Anu Veermäe.
“Anu Veermäest ei tea ma eriti midagi. Olen küll lugenud konkursimaterjale. Ta on tugev produtsent,” hindab Sepp.
“Edith Sepp tunneb kogu Eesti filmi valdkonda hästi, ta on väga hea spetsialist. Kahju, kui ministeerium peaks temast ilma jääma,” arvab Veermäe.
Miks on paljud Sepa peale pahased? Palusin mitmel neist saata oma arvamus Sepast, aga nad ei teinud seda. Probleem on rahas. Inimesed kardavad, et süsteem kujuneb selliseks, et nad ei saa enam filmitoetust. “Kartus on alusetu, sest raha jagamine ei ole juhataja otseses pädevuses,” ütleb Sepp. Ta väidab, et tal ei ole kohalike filmitegijate hulgas antipaatiaid, kuid ta ei salli ebaprofessionaalsust ega pea õigeks säilitada praegust juhtimismudelit.
PÖFFi juht ja Riigikogu liige Tiina Lokk iseloomustab Seppa tapva irooniaga, temperamentse naisterahvana, kes ei ütle ära võimalusest elu lavastada. Lokk näeb ette tuliseid vastasseise. Ta on ise sellise üle elanud. “Oli aeg, kus me enam kui pool aastat ei suhelnud,” mäletab ta. “Meid aga ühendab see, et me mõlemad suudame isikliku ja põhimõtete tasandi lahus hoida ehk unustada isiklikud solvumised suuremate asjade nimel. Minul on temaga huvitav ja kerge asju ajada. Ma ei pea talle seletama, mis on stsenaarium ja kuidas seda lugema peab või miks on Eesti riigil vaja sõlmida filmialase koostöö leping näiteks Lõuna-Koreaga.”
Sepp on rahvusvaheline naine. Ka Eesti filmi probleemiks peab ta seda, et see ei ole piisavalt rahvusvaheline. Küsimus pole mitte niivõrd keeles (“Kohtumõistja” on ingliskeelne, “Eestlanna Pariisis” oli prantsuskeelne, “Lisa Limone” on itaalia-prantsus-eestikeelne), vaid stsenaariumis. Näiteks “Seenelkäik” on väga rahvuslik film, ent levib ka rahvusvaheliselt.
Ennast mäletama hakkas Edith Sepp Pronksi tänaval Tallinnas kahekorruselise puumaja hoovis lapsevankris pärnade all. Vankri kohal liigutasid end puulehed suvepäikeses. Isa Ain Sepp oli meisterkondiiter. Töötas ka kohvikus Tallinn. Tema siilipoegade tort on meeles isegi keskealistel. Edith mäletab, et isa tõusis üles kell neli hommikul ja hakkas tegema tainast.
Edithi filmitee algas pärast Tallinna 1. keskkooli stuudios Tallinnfilm, kus poolakas Marek Piestrak lavastas parajasti seiklusfilmi “Saatana pisar”. Sepp oli tema assistent. Sisseastumistööks Łódźi filmikooli oli kümneminutine lühifilm, tollal 35 mm peale, mis oli suur asi. Peaosa mängis nüüd režissöörina kuulsaks saanud Toomas Hussar.
Sepp sai õppida ka Pariisis. Suhelda ja filmi teha tuli tal selle maa keeles, kus parajasti oli. Nii tulid tema poola ja prantsuse keele oskus. Vene keelt õppis Sepp Tartu ülikoolis.
Magistriks sai ta 1996. aastal Sheffieldi ülikoolis britiliku absurdistliku lühikomöödiaga “Tingimustega Tallinnas”. Selles tulevad kaks inglise disainerit Eestisse ideid hankima ja kohtavad siin keskaegsete piinamisriistade kogujat.
Küsin, kas praegu ei pea eesti filmitegijad sind “piinariistade kogujaks”? Sepp muigab.
Sepp ei pea Eesti filme liiga süngeteks, ka komöödiaid on ju tehtud. Näiteks “Siin me oleme”, “Vanad ja kobedad”, “Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Pigem on asi valikusuundades ja tegijatele võimaluste andmises.
Talle meeldivad eesti filmidest kõik Leida Laiuse omad, kuid suurim mõjutaja on Jüri Sillart. “Tema “Äratuse” tegemine muutis minu arusaamist filmist ja maailmast laiemalt.”
Kui teda täna instituudi juhatajaks ei valita, mis siis küll saab?
20 aastat tagasi intervjueerisin Seppa ja küsisin, kas tal on ka mingi maksiim, mida ta aeg-ajalt kordab, ja sain vastuseks: “Kui see mind ei tapa, teeb ta mind tugevaks.” Aga nüüd?
“Kõik läheb mööda, nii hea, kui halb”.
■Ametlikult on Edithi nimi Sepp-Dallas. See ei tähenda linna Texases. Edith abiellus šoti näitlejaga. Nimi tuleb vanaingliskeelsest “dol’ist”. See on heinamaa või niit, mis asub orus. Lõpp märgib “kuskilt pärit olema” (from Dales), millest ajapikku kujunes Dallas. Siis “pärit orgude niitudelt”.
■Eesnimi Edith tuleb vanainglise tüvest “Eadgyth” – tähendamaks rikkust või õnnistatut ühes sõjaga (“riches or blessed” + “war”). Kõlab uhkelt!
■Edithil on üheksa-aastane tütar Maria.
