Need Joel Steinfeldti laulu raiutud sõnad käivad Eesti diskoliikumise algaastate kohta. Pilt diskokultuuri sünniaastatest on nii kirju, et täpseid aegu, kohti ja asjaolusid ei mäleta õieti enam keegi. Järgnev polegi seetõttu kõikehõlmav uurimus, vaid lihtsalt käputäis meenutusi.
Ehkki tegelikult pole kindlalt teada, millal ja kus esimene disko Eestis toimus, korraldas Einar Kassi eestvedamisel tegutsev ja vana kooli DJsid ühendav Staarklubi mullu mitu Eesti diskoliikumise 40. aastapäevale pühendatud vinget retrovideodiskopidu. Need osutusid ülimalt menukateks. Ühtlasi on teada, et sõna “disko” jõudis eesti keelde hoopis hilisemal ajal. Ja nagu legendaarne Riho “Diskotaat” Baumann mainib: “Eesti oludest esimeste hulka kuulub seegi juhtum, kui Toots ja Kiir panid toredaste plaadi käima – “Mingem üles mägedele...””
Sündmus, mille järgi disko aastapäevi arvutatakse, leidis aset millalgi 1973. aasta kevadel (teistel andmetel aasta varem) Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) klubis Tähe tänaval. Selleks oli väidetavalt esimene avalik plaadimuusikaga tantsuõhtu, mis kuulutati maha kui “Stereoõhtu” (siingi lähevad mälestused lahku – teine versioon on kaunikõlaline “Stereomuusika tantsuõhtu”). Aga sellelgi on pikk eellugu.
Tollal liikus Lääne plaate vähe ja huvilised vahetasid neid omavahel aktiivselt. Üsna loogiliselt arenesid sellest välja ühiskuulamised, seega ei andnud diskoliikumisele starti sugugi tants, vaid hoopis huvi tõsisema roki vastu. Päris esimesed kuulamisõhtud olevat toimunud (jällegi puudub ses osas üksmeel) TRÜ klubi bändide prooviruumis, sealt koliti üle Burdenko (praegu Veski) tänavale EPA klubi kaminasaali ning lõpuks TRÜ klubisse tagasi, nüüd juba suurde saali.