Need Joel
Steinfeldti laulu raiutud sõnad käivad Eesti diskoliikumise algaastate
kohta. Pilt diskokultuuri sünniaastatest on nii kirju, et täpseid aegu,
kohti ja asjaolusid ei mäleta õieti enam keegi. Järgnev polegi seetõttu
kõikehõlmav uurimus, vaid lihtsalt käputäis meenutusi.
Ehkki
tegelikult pole kindlalt teada, millal ja kus esimene disko Eestis
toimus, korraldas Einar Kassi eestvedamisel tegutsev ja vana kooli DJsid
ühendav Staarklubi mullu mitu Eesti diskoliikumise 40. aastapäevale
pühendatud vinget retrovideodiskopidu. Need osutusid ülimalt menukateks.
Ühtlasi on teada, et sõna “disko” jõudis eesti keelde hoopis hilisemal
ajal. Ja nagu legendaarne Riho “Diskotaat” Baumann mainib: “Eesti
oludest esimeste hulka kuulub seegi juhtum, kui Toots ja Kiir panid
toredaste plaadi käima – “Mingem üles mägedele...””
Sündmus, mille
järgi disko aastapäevi arvutatakse, leidis aset millalgi 1973. aasta
kevadel (teistel andmetel aasta varem) Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ)
klubis Tähe tänaval. Selleks oli väidetavalt esimene avalik
plaadimuusikaga tantsuõhtu, mis kuulutati maha kui “Stereoõhtu” (siingi
lähevad mälestused lahku – teine versioon on kaunikõlaline
“Stereomuusika tantsuõhtu”). Aga sellelgi on pikk eellugu.
Tollal
liikus Lääne plaate vähe ja huvilised vahetasid neid omavahel
aktiivselt. Üsna loogiliselt arenesid sellest välja ühiskuulamised,
seega ei andnud diskoliikumisele starti sugugi tants, vaid hoopis huvi
tõsisema roki vastu. Päris esimesed kuulamisõhtud olevat toimunud
(jällegi puudub ses osas üksmeel) TRÜ klubi bändide prooviruumis, sealt
koliti üle Burdenko (praegu Veski) tänavale EPA klubi kaminasaali ning
lõpuks TRÜ klubisse tagasi, nüüd juba suurde saali.
Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist!
