100 põhjust miks Rock Summer rokkis

Uudised Rock Summeri tagasitulekust andsid Areenile põhjust nostalgitsemiseks. Siim Nestor tuhnis inimeste mälus ja vanades ajalehtedes. (NB! Artikkel on kirjutatud 10 aastat tagasi 20. märtsil 2003)

1987 aastal lauluväljakul toimunud Heavy Suvest välja kasvanud esimene Rock Summer kandis alapealkirja Glasnost '88.  Summerile mahtus umbes 150 000 (sada-viiskümmend-tuhat!) inimest. Meeleolu oli joovastav nii publikule, kellele toodi kohale erutavalt välismaa järgi lõhnav rock, ja esinenud artistid, kes polnud eales sedavõrd suure publikuga vastamisi olnud.

"Rock Summer oli otsast lõpuni üks suur õnnestumine," ütles peaesineja Steve Hackett.

"Eriti hiilgavalt organiseeritud mammutfestival," ütles Pave Maijanen.

"Siin oli üle kahesaja tuhande inimese. Ja imeline on see, et ei olnud tunda mingit vägivalla ja agressiivsuse hõngu. Keegi ei vilistanud kedagi välja, ei toorutsetud, midagi ei loobitud lavale," ütles Bruce Smith Public Image Limitedist.

""Natuke käis närvidele baarivärk. Ühe pool valuuta eest õlu ja teisel meie raha eest viinerid. Oleks võinud ju ka meie jaoks õlut olla. Muidu oli kogu aeg selline tunne, et istud soomlasel saba peal," ütles Jaak Ahelik Summer 88 lõpubanketil.

*

Pisikesele Eestile, kes juba siis - ja siis veel eriti Läänele meeldida ihkas, ning festivali korraldanud levimuusikute klubile Muusik, viskas hiljem mõru pilli hammaste vahele Summerist ja Eestist mahlaka reportaaži kirjutanud nädalalehe Melody Maker nimekas toimetaja Steve Sutherland.

Linna parimas hotellis Olümpia ööbinud Sutherland kirjutas muuhulgas järgmist:

"Poisid räägivad aparatuurist, mida nad kontserdil kasutama hakkavad. Lydon on hõivatud aga hoopis muuga. "Kas te katsusite voodilinu või WC-paberit? Nagu liivapaber. Kumbagi ei tohiks inimese ihu lähedalaegi lasta." Ta tõuseb ja karjub: "Ma lähen  oma tuppa. Ma olen tüdinud. Lähen ja sügan oma tagumikku - see on palju huvitavam."

Kui ta veidi teatraalselt lahkub, tuleb Bruce Watson (Big Country bassist) jõledusegrimass näol. "Peldikud!" hüüab ta. "Peldikud!". Ma olin neis käinud. Vastikusejudin jooksis mul üle selja, sest vetsud olid sõna otseses mõttes oksest üle ujutatud, kell aga oli kõigest üheksa õhtul! Mõrasel kahhelpõrandal ujusid sinki meenutavad klombid ja muu ollus.

/.../

Baaris on litside paradiis. Või põrgu. Oleneb sellest, kuidas võtta. Üks neist läheneb Mark Brzezickile (Big Country trummar) ja ulatab talle kimbu lilli. Kui Mark keeldub, tuigerdab tüdruk paar sammukest ja vajub põrandale lilledele otsa. Kui me magama hakkame minema, nääklevad litsid omavahel, jagavad vandesõnu ja kõrvakiile, et tõmmata endale ülejäänud klientide tähelepanu, kes baariletil vaevalt oma pead tõsta suudavad.

"Mul on tunne, et me nimetame oma uue albumi "Peace In Our Time" ümber "War In Our Time"," irvitab Tony Butler (Big Country basskitarrist). "Jaah!" nõustub Stuart. "Ma astun välja Kampaania Tuumasõja Vastu liikmeskonnast ja asutan Kampaania Tuumasõja Poolt. Tähendab, et kui nad peaksid kunagi üle piiri tulema, andke mulle püss ja ma olen heameelega esiliinil, et nad tagasi lüüa!"

"Paljud inimesed olid selle peale muidugi väga solvunud," meenutab esimestest summeritest korraldusmeeskonnas olnud Avo Adami. "Aga ega ta midagi valesti ei kirjutanud. Kõik oligi ju nii. Need inimesed tulid siia ikkagi Päikesepaisteliselt Inglismaalt."

Ilmselt raporteeriks nii mõnigi meist veel räigemini, kui saabuks täna tagasi ekskursioonilt 1988. aasta Eestisse. Sellal ei tuntud meie restoranides veel taimetoitugi. Kui inimesed Big Country kaaskonnast soovisid taimetoitu, rahuldati nende palve sedasi, et neile toodi lauale samasugused praed nagu teistelegi, selle vahega, et liha oli prae juuest ära võetud.

*

Rock Summeril on oluline, kui mitte saatuslik roll kuulsa Eesti klubikultuuri käekäigus.

Esimese summeri afterparty Pirita rannahoone ööklubis oli koht, kus Raul Saaremets kuulis esimest korda house'i. Acid-house'i.

Seda muusikat mängisid kaasatoodud kassettidelt ansambli PiL liikmed.

"Ma ei saanu üldse aru, mis ilge tilu-lilu see on ja mis neil vendadel viga on," mäletab Saaremets. "Ma olin siis suur araabia muusika fänn ja rääkisime PiLi süntesaatorimängijaga Lu Edmonsoniga just Aasia muusikast, kui ta järsku püsti tõusis: "Oota, ma ei saa praegu, ma pean tantsima minema!" Mõtlesin, et on kuradi mees, mis tal viga on ja siis ütles veel Pedaru veel, et see muusika on täitsa hea!"

*

1989nda Summerile saabunud vendasid Reide - ansamblist The Jesus & Mary Chain - ehmatas ära teade, et neid tuleb kuulama umbes 100 000 inimest.

"Oh, jumal, ma tunnen päris hirmu," teatas pressile Jim Reid. "Ma pole nii suurt inimhulka elus kunagi näinud. Päris kohutav," lausus Wim Reid.

Publikul soovitasid jeesused end enne kontserti täis juua, saavutamaks sama seisund, mis neil laval. "Te saate kuulma vägevat müra," lubas Wim.

Vägeva müra saatel lõhkusid nad ära mingisuguse osa lavatehnikast. Väidetavalt tekitasid nad korraldajatele kahju 18 250 soome marga eest.

Avo Adami: "Tegelikult lõhkusid nad ära ainult ühe mikrofonistatiivi. Ja see on ju tavaline, et bändid laval midagi ära lõhuvad. Siin tehti sellest suur meediamull ja arvutati mingeid summasid kokku."

Bänd, kelle DNA oluline komponent on müra, fussi kisa ja mootorsaagi meenutav kitarr, tekitas pahameelt mitmele ENSV rahvakunstnikule. Ivo Linna teatas pärast The Jesus & Mary Chaini kontserti, et bänd, kellel saundiga probleeme, ei tohiks pealavale ronida.  "Kui bändil on saundiga raskusi, siis tuleb veel areneda. Saund on omaette teadus, nad võiksid aru saada, mis nad teevad," rääkis Ivo.

Justamendi kitarrist Jüri Rosenfeld lausus aga ajalehe Muusik eriväljaandele: "Mulle öeldi, et sitt. Ma ise ei kuulnud. Oberst (telemees Andres Raid - toim.) ütles, et tema ei ole nii sitta bändi elu sees näinud."

*

Varastel Summeritel, äkki isegi esimese ajal, nõksatas fotograafidel Peeter Laurits ja Heikki Merila, et suursündmuse toob neile meeldiva võimaluse konventeeritavat raha teenimiseks. Müüa festivalist fotosid Lääne meediale!

Nad soovisid äri korrektselt ajada. Sel teemal, et kuidas see asi korralikult ja seaduslikult käib,  küsisid piltnikud nõu Rahva Hääle tollaegselt osakonnajuhatajalt Siim Kallaselt. Ja Siim soovitas: "Pistke tasku!"
See oli parim ja kõige õigem soovitus. Kui Laurits ja Merila oleks fotode müügist saadud valuutavooge seaduslikult läbi Nõukogude pangandus-masina juhtinud, poleks nad veerandit sentigi näinud.

*

1990nda aasta Rock Summer jäi ära.

Festivali orgkomitee teatas avalikkusele: ""Rock Summer" festivalide organiseerimiskomitee, võttes arvesse Eestimaal praeguseks välja kujunenud poliitilist ja majanduslikku situatsiooni, leiab, et 27.-29. juulile 1990 välja kuulutatud festivali "Rock Summer '90 - Freedom Fest" toimumine sellises olukorras ei ole võimalik.

Viimase aja sündmused, eriti aga okupatsiooniarmee jõudemonstratsioon Toris on otsustavalt kahandanud välisartistide, -pressi ja -firmade usaldust meie võimalustesse tagada suurürituste läbiviimine rahvusvahelisel tasemel ilma mistahes ekstsessideta, samuti välisriikide kodanike ja nende omandi puutumatus Eestis."

Laialt spekuleeriti seejärel, et SSlaste kokkutulekut takistanud vene tankid olid korraldajatele vaid mugavaks ettekäändeks festival ära jätta. Et tegelik põhjus olnud nigel piletite eelmüük tänu rabavatele hindadele ja mitme välja kuulutatud artisti alt ära hüppamine. Kuulmata jäid The Cure, Sinead O'Connor, Loverboy, Michael Penn ja Public Enemy. Või oli see Run-DMC... 

*

Tagurpidi nokamütsiga Andres Jõesaar -  eks-telejuht, praegune Tele 2 E-kommertsi direktor - küsis ansamblilt The Stranglers pressikonverentsil: "Is there any difference between eastern public and western public?" ("Kas Ida ja Lääne publik on miskitmoodi erinevad?")

The Stranglers vastas: Selliseid tüüpe, kellel nokamüts tagurpidi peas on, oleme igal pool näinud.

Aasta oli 1991.

*

Aastal 1992 käis Rock Summeril Inspiral Carpetsi transamehena Noel Gallagher. Hilisem maailmakuulus muusik ansamblist Oasis.

Carpetsitega hängisid linna peal Röövel Ööbiku liikmed Saaremets ja Allan Hmelnitski. Kui nad küsisid Manchesteri muusikutelt, et milliseid uusi, häid bände nad teavad, osutas Inspiral Carpets laua taga vaikivale transamehele: "Sellel mehel on väga hea bänd! Oasis!"

Allan Hmelnitski tegi Gallagherist ka foto ning ilmselt on Nelli Teataja, mille toimetaja Hmelnitski tänaseni on, maailma esimene väljaanne, kes avaldas pildi Noel Gallagherist. Fotot kasutas Nelli Teataja M. Pilviku intervjuu juures "Firmajuhi aeg on liiga kallis, et aega teenima minna."

*

Enamuse summeri pressikonverentside peaosatäitja oli festivali resident-VIP vürst Peeter Volkonski. Tagareas kõikudes oli tal pea alati mõni põrutav küsimus.

Ansamblilt Marillion küsis ta: "Kas te teate, et Tartus tegutseb Eesti-Šoti Sõprusühing?

Marillion: "Ei!" 

Peeter: "Te ei tea! You stupid men!!!"

Marillion: "Me ei ole šotlased!".

Peeter: "Oh, fucking."

Marillion: "What, fucking?? Who is fucking? Are we?"

Samantha Foxile tegi aadlik pressikonverentsil ettepaneku hakata Eesti Vabariigi saadikuks Venemaal ja "see asi seal Borissiga korda ajada!". Samantha Foxi reageeris kilgates: "Mina olen Eesti president, minu nimi on Samantha Fox!"

*

Samuti jõudis tänu Volkonski ettevõtlikkusele maailma avalikkuseni Inglise metalbändi Napalm Death ja Vene porno-horror-tsirkus-metal grupi Korrozia Metalla vahelised vägivalla intsidendid.

"Kes võitis kätši teie ja vene maderfakerite vahel?" küsis Volk Napalm Deathi pressikonverentsil.

Napalm Deathi seletuste kohaselt mindi karvupidi kokku tänu sellele, et venelased, keda nad pidasid natsideks, ei hoidnudt palvetest hoolimata neist eemale.

Veriseks löödud näoga Korrozia bassimees Pauk väitis ajakirjale Kuum, et luuserite kambale Napalm Death ei mahtuvat kadedusest hinge, et Inglismaa televisioon on vändanud Korroziast kaks filmi ja neid ka näidanud. "Ma vannun - me ei ole fašistid," ütles Pauk.

Napalm Death teatas pressikonverentsil sellegipoolest:  "Kui ma läheme tagasi Inglismaale, räägime kõigile, et nad ei teeks kunagi tegemist ei Korrozia Metallaga ega nende agentuuriga, sest nad on fašistlik saast."

*

"Meetod, millega festivalile bände valitakse, koosneb kuulujutu kohaselt pimedast mehest, noolemängu komplektist ja Guinnessi Rockstaaride raamatust." - The Baltic Independent, juuli 1993.

*

"Gloria" restoranis tekkis tunne, nagu me oleks sattunud David Lynchi filmi - laes pöörlevad valguskerad, nurgas mängib kummaline estraadiorkester igihaljaid lugusid," tunnustas pressikonverentsil Joe Bowie ansamblist Defunkt. Aasta 1993 festivali üllataja.

*

"Ultravox loobus oma viimatise, raadio ja televiisori kaudu ülesleierdatud singli "I Am Alive" esitamisest, kuna hommikuse lennukireisi ajal vigurdama hakanud süntesaator ei nõustunud väljastama Ultravoxi firmasound´i. Põhjuseks, miks bänd mängis "lisalugude" pähe kontserdi jooksul juba kõlanud palu, oli grupi juhi Billy Currie tunnistuse kohaselt fakt, et uus koosseis lihtsalt ei oska teisi laule veel mängida. "Tegime uue plaadi lauljaga kahekesi, laval esinemiseks tuli otsida juhuslikke muusikuid, kel Ultravoxi repertuaarist paraku aimugi ei olnud," ütles ta." (ajaleht Muusik, august 1993)

*

Uus-Meremaa ansambel OMC - ühe hiti "How Bizarre" ime aasta 1997 festivalilt - nõudis korraldajatelt raideris (dokument, kus artisti nõudmised kirjas), et peakorraldaja peab kogu ürituse jooksul kaine olema. "Mulle meeldis see kohutavalt," ütles Jüri Makarov aastal 1997 Postimehele. "See on seni kõige kummalisem, aga ka kõige ilusam nõudmine."

Alison Moyet nõudis, et temaga ühes ruumis ei oleks juustu, kuna ta on juustu vastu allergiline.

"Paljud tahtsid muidugi õudsalt dõupi osta," meenutab kuuel aastal summeril artistide hosti/giidina töötanud Meelik Mallene. "The Shameni kaasas olnud tegelastel olid ecstasy tabletid endal kaasas, aga nad tahtsid koledasti kuulsat vene rohelist. Mina olin sellel teemal tumba-umba ega osanud neid aidata, aga lõpuks ma ühte tikutopsi rohelisega nende käes nägin."

*

Viimaseks jäänud Rock Summeril pääses B-lavale esinema säravate meloodiatega pop-ansambel Borax. Et see oli ikkagi Rock Summer, võttis ansambel esinemiseks valmistumist tõsisemalt kui muidu. Boraxid Leslie Laasner ja Janek Murd kutsusid endaga lavale kaasa DJ Erkki Tero - tollal oli väga moes, et bänd mängib koos DJga, kes skrätsib, miksib ja täidab helidega lugude vahelisi auke.

Borax oli umbes 20 minutit esinenud, kui Tero miksis loole "Rainbow Around The Sun" sisse Rudolf Rimmeli luule-vinüüli. Ja sealt sõnu: "Lõpetage ära! Lõpetage ära!"

See kostus üle bändi ja parajas esinemispalavikus Leslie vaatas lava taha, kus parasjagu vehkis kätega B-lava konfransjee Gunnar Graps. Leslie arvas, et see on Graps, kes hüüab "Lõpetage ära!", lõpetas loo poole pealt, pani kitarri põrandale ja lahkus lavalt. Ülejäänud bänd järgnes talle.

"Backsteidžis," meenutab Janek Murd lühikeseks jäänud ainust suurimat festivalikogemust "ootasid meid üle aja seisnud kartulikrõpsud ja kuum õlu."

*

Eesti Päevaleht kirjutas viimasest Summerist (1997): "Nii kurba pidu kui tänavune Rock Summer pole Eestis varem olnud. Mõistagi polnud kurbuse põhjuseks mitte laupäevane leinapäev ega kehvapoolne ilm, vaid tuhandete eestlaste kahetsustunne kunagise ilusa suvepeo mandumise pärast."

See oli ka aasta kui publiku kohta öeldi, et mõlemad olid kohal.

*

Veel nelikümmend seitse... põhjust, miks Rock Summer rokkis:That Petrol Emotion, Rory Gallagher, Bonnie Tyler, Hothouse Flowers, Dr. Alban, Robert Cray, The Men They Couldn't Hang, Miljoonasade, Stone, Haddaway, Kaoma, Jethro Tull, The Chieftains, Mike & The Mechanics, Bob Geldof, The Fabulous Thunderbirds, Björn Again, Saxon, Leningrad Cowboys, New Model Army, EMF, Alla Pugatshova, Kid Creole & The Coconuts, Runrig, Yothu Yindi, D*A*D, Bad Boys Blue, Fahreneit, Teknologia, Tokyo Ska Paradise, Ultravox, Blur, Asia, Faith No More, Fish, Procol Harum, Funking Barstewards, Paradise Lost, Toy Dolls, Shaggy, Candy Dulfer, Paul Young, Kelly Family, The Mike Flowers Pop, Babylon Zoo, Super Furry Animals, Biohazard, Apollo 404... Ja Gary Moore. ]

ERIK MORNA kolm lemmikut summeritelt

STRANGLERS

Kui viimasel hetkel tuli uudis, et Jennifer Rushi asemel esineb Stranglers, tegime Veskiga minu pool linadest ja punasest trükivärvist Stranglersi loosungi ja pressisime järgmisel päeval end päris lava ette. Iga loo järel karjusime me "Golden Brown!". Loosung meeldis bändile, mitte aga kurjadele tegelastele meie selja taga. Mitu aastat hiljem tuli Summerile ka Stranglersi õige laulja Hugh Cornwell, aga temagi ei esitanud "Golden Browni"!

MERCURY REV

Istusime Avo Adamiga Rohelise lava turvatsoonis, selg vastu traataeda ja lihtsalt jõllitasime. Eespool oli maailma kõige ilusam helide ja värvide kaos, selja tagant pressis peale segane inimmass. Vahepeal läksime lava taha telki joogi järele. Samal hetkel tuli sinna David Baker, kellel polnud parasjagu vaja laulda. Ta võttis suure viinaklaasi, kallas selle kurku ja jooksis lavale tagasi. Enam teda selles bändis pole.

UNA BOMBA

Röövel Ööbik oli just vahetanud nime ja näiliselt ka muusikasuunda. Tegelikult ma saan aru, rütmimasinad toodi mängu selleks, et Raul saaks trummide tagant esiplaanile ronida! Rahvast oli jube palju ja Pedaru muidugi ei säästnud neid ("ja nüüd tuleb meie ballaad - välgumihklid välja!" vms). See, mida Saaremets ja Hmelnitski pika laua taga toimetasid, jäi kõigile saladuseks. "Vean kihla, et nad mängivad seal täringuid," arvas üks sõber.

TÕNU KAALEPI kolm lemmikut summeritelt

PUBLIC IMAGE LIMITED

Muidugi teadsin ma pungist midagi, aga see oli selline udu. Post-punk, isegi veidi väsinud või pigem hüsteeriliselt maneersel kujul mõjus tajulaiendava nähtusena.

STEVE HACKETT

Mida teha unistusega proge-heerosest, kui ta tuleb lavale, ülikond seljas, särginööp lahti ja mängib klassikalist kitarri? Kasulik õppetund.

PALJU ASJU.

Mercury Rev, kes võis olla parem kui praegu, Inspiral Carpets, kes oli natuke 80ndate indie ja natuke 90ndate britpop. The Shamen. Big Country. Ja kogu õhustik, midagi, mida ei ole enam võimalik korrata. Lapsepõlv kõige laiemas mõttes ei tule enam tagasi.

TÕNIS KAHU kolm lemmikut

MERCURY REV

Mitte kunagi varem polnud rock minu kõrvus jõudnud sellise absurdini sellise andumuse ja sellise müraga.

THE JESUS & MARY CHAIN

Paistis, nagu oleks neil kama. Poogen. Ükspuha. Pärast kõrvad huugasid ja lavamonitor oli mõlkis.

THE SHAMEN

Masinamuusika, kirtsutati nina. Just nii. Peatage konveier - ma tahan peale tulla.

RAUL SAAREMETSA neli lemmikut ja õnnetus

THE JESUS AND MARY CHAIN

See oli lausa hüsteeriliselt hea. Meelde jäi veel muidugi see, et poole kontserdi pealt sain mingi kahemeetrise purjus kolli käest vastu nina - ahv tuli mu naist käperdama. Lahedad olid muidugi ka kohalike prominentide kommentaarid sellele, et vennad Reidid monitorid segi peksid. Lavatehnika ja instrumentide lõhkumine on iga hingega asja juures oleva muusiku kuldne reegel.

BLUR

Blur oli siis veel poolenisti shoegazer-bänd ja see stiil oli mulle tol ajal eriti südamelähedane.

MERCURY REV

Mulle on alati meeldinud bändid, kes seljaga publiku poole mängivad. Ehe New Yorgi romantiline müra jättis enamuse publiku külmaks nagu nad enne esinemist kartsidki.

SUPER FURRY ANIMALS

Oli parim esineja, mis mul nägemata jäi. See oli see summer kuhu ma ei jõudnud, aga autoraadiost tundus asi kuidagi eriti hea.

THE STRANGLERS

The Stranglers oli mul kunagi lemmik bänd, aga Eestisse jõudsid  nad siis, kui allakäik oli juba alanud. Algne laulja ja kitarrist Hugh Cornwell oli asendatud uuega, kes solkis kõik lood. Kui Volkonski ja Sibul nutsid teineteise õlal Procol Harum'it vaadates õnnest, siis Stranglersi ajal oli mul nutt kurgus õnnetusest. Imestan oma häbematust seda kõike ka JJ Burnelile (bassisit) pärast kontserti ka näkku öelda.