Nike'i eestlasest juht Kreekas: “Piraatketsi enam nii lihtsalt ära ei tunne”
Kreekas ja Küprosel maailma suurima spordifirma Nike'i äri juhtiv eestlane Kristjan Luha tutvustab spordikaubamärkide vahelist konkurentsivõitlust.
14. veebruaril kirjutas Eesti Ekspress, et eestlane Kristjan Luha juhib spordifirma Nike äri Kreekas ja Küprosel, lävides tööalaselt üsna tihti ka maailma spordimaailma superstaaridega. Järgnevalt tutvustab Luha, milline on tuntud spordibrändide jõuvahekord maailmas.
Luha sõnul on sporditarvete äri aastakäive maailmas umbes sada miljardit USA dollarit. Selles äris on kaks vaieldamatut giganti: USA päritolu Nike ja sakslaste Adidas. Nike gruppi kuulub veel suurematest kaubamärkidest Converse ja Hurley, Adidase omanduses on Reebok. Nike grupi aastakäive küündib umbes 24 miljardi dollarini (jalatsid moodustavad sellest ligi 55 protsenti), Adidase grupi oma veidi üle 19 miljardi.
Mõlemad suurettevõtted on fookuse sättinud sarnastele segmentidele: jalgpall, jooks, korvpall, naiste treening jne. Samas on Nike fookus kitsam. Adidase ampluaa on laiem: firma toodab rõivaid ka sellistele nišialadele nagu maadlus, laskesuusatamine ja poks.
Seejärel tuleb turul tükk tühja maad – suuruselt järgmine firma on Puma, kellel Luha hinnangul on praegu identiteedikriis ja kes kaotab turgu. Puma on viimasel ajal üritanud end siduda rohkem elustiili, vaba aja, moe jmsga, kuid tal on jätkuvalt tugev positsioon Aafrika jalgpallis.
Ameerikas on Nike osa spordikaupade turul 60 protsenti, Adidasel alla 10 protsendi. Korvpallis valitseb Nike veelgi võimsamalt – seal on ettevõtte turuosa koos Jordani kaubamärgiga ligi 90 protsenti! Pärast Puma tuleb taas tükk tühja maad, misjärel järgnevad jooksualadele keskendunud kaubamärgid Asics, New Balance, Mizuno ja Brooks. Kõigi kolme aastakäive on umbes miljard dollarit.
Teised tegijad turul Luha ütleb, et turule tükivad jõulisemalt ka mitmed uued tegijad, näiteks USA endise pesapalluri Kevin A. Planki loodud kaubamärk Under Armour.
Firma alustas alusriietusega, kuid on nüüd liikunud teistessegi kategooriatesse. Käive küündib juba üle pooleteise miljardi dollari, kuid USAst pole veel õieti välisturgudele jõutudki.
Kanada päritolu naiste aeroobikabrändi Lululemon käive on mõne aastaga kasvanud nullist miljardi dollarini. Alles hiljuti avas kaubamärk oma esimese poe Euroopas, Londonis. Hiinast on kasvanud kaubamärk Li-Ning, mis sai kõvasti reklaami Pekingi olümpiamängude ajal. Luha sõnul pole hiinlased siiski suuremate tegijatega suutnud tooteinnovatsioonis sammu pidada.
Lisaks kõigile eelmainitud suurtegijatele on spordi- ja vaba aja kategoorias veel mitmeid tegijaid: Polo, Ralph Lauren, Tommy Hilfiger, North Face, Columbia, Peak, Vans, Timberland jpt.
Luha sõnul pole Nikel Euroopas Adidasega rinda pistes suuri eeliseid ega ka miinuseid – kui välja arvata asjaolu, et vahel teenitakse valuutade vahetuskursiga kopsakas kahjum. Põhilistel spordialadel on Adidasel tunduvalt tugevam positsioon Luha kinnitusel vaid kodumaal – sakslased lihtsalt eelistavad Adidast.
Innovatsioonis on Nike olnud järjepidevalt tugev juba mitu aastakümmet. Luha sõnul töötavad Nike peakorteris Portlandis saladuskatte all 600 tootedisainerit, kes loovad ja katsetavad järjepidevalt uusi tehnoloogiaid.
Näiteks 1970. aastatel tuli Nike välja kuulsa õhkpadjaga, 1988. aastal tegi selle jalatsitel nähtavaks (Air Max). Hiljem on turule toodud Nike Free – jalatsid, mis painduvad hästi, tunduvad jalas, nagu neid polekski, ja annavad lihastele ühtlasemalt toonust. Peagi saame Nike poodides endale 15 minutiga jalatsi ise disainida: valida paelad, värvi jm ning tossud tehakse kuumpressimasinal kohe valmis!
Praegu lööb laineid Nike Flykniti tehnoloogia, kus tosse kootakse nagu sokke. Liimi ja nahalappe kasutamata tehakse spetsiaalse masinaga valmis terve jalatsipealis. See on keskkonnasäästlik, sest liimi, keemiat ja muud materjali kulub vähem.
Nike+ tosse müüakse koos sensoriga, mis võimaldab analüüsida treeningu distantsi, liikumise suunda, kiirendusi, hüppeid jpm.
Kümnetest miljonitest kasutatud plastpudelitest teeb Nike jalgpalliklubide särke, kasutatud spordiketsidest väljakukatteid.
Firmal on eraldi osakond, mis tegeleb sportimisega seotud mobiilirakenduste väljatöötamisega – ikka eesmärgiga meelitada spordi juurde aina rohkem inimesi, tehes sportimisest üha enam ja enam sotsiaalse nähtuse.
Siiski ütleb Luha, et tootearenduse vallas ei maga ka Adidas. Firmal on oma “Nike Free” ehk jalas tunnetamatu jalats, samuti tossud, mille sees peituvad sensorid. Vaidlusi kahe tegija vahel patentide üle on olnud: näiteks enne Londoni olümpiat tuli Nike välja oma “kootud ketsiga”, Adidas järgnes puhtjuhuslikult paar kuud hiljem samalaadse tehnoloogiaga. Sellest tekkis kohtusõda – siiski mitte nii tuline kui Apple’i ja Samsungi vahel nutiseadmete maailmas.
Luha ütleb, et pikaajalise edu võti pole mitte niivõrd patentide kaitsmine, sest patendid kunagi ikkagi aeguvad, vaid järjepidev innovatsioon. Selles on Nike Luha kinnitusel maailma sporditööstuse liider.
Nike kollektsioonis on 3000 riideja 1500 jalatsimudelit. Disainerid loovad hooajakollektsioonid poolteist aastat enne, kui need poeletile jõuavad.
Suurel tegijal on ka üksjagu võitlust piraatidega. Luha sõnul suutis ta veel viis aastat tagasi käigu pealt öelda, kas jalats on originaal või järeletehtud koopia, kuid praeguseks on piraattooted juba nii kvaliteetsed, et palja silmaga ei pruugi vahest arugi saada. Pealegi ei müüda võlts-Nikesid enam 10–20 euro eest, vaid originaalile ligilähedase hinnaga, et mitte tekitada kahtlust. Luha hindab võltsspordikauba turuosaks maailmas vähemalt kümme protsenti.
Kaup imbub Euroopasse “pehmete piiridega” Lõuna-Euroopa ja Balkani maade kaudu. Euroopas võib võlts-Niket osta igas riigis, küll aga mitte kesk-, vaid äärelinnades. Igas riigis on Nike palganud ka tööle Brand Protection Manager’i, kelle ülesanne on suhelda kohtu, juristide, tolliametnike ja politseiga ning võidelda seeläbi Nike õiguste rikkumise vastu. Ent selles võitluses tuleb arvestada, et vastaseks on hästi organiseeritud kuritegelikud jõugud.
