Eesmärk ei olnud Veerpalu kaitsta, vaid asjas ise selgust saada. Probleem oli selline – test näitab, et Andrus oli GHd kasutanud, samas Andrus väidab, et ei ole. Küsimus oli, kas valetab meie sportlane või hoopis test või on olemas veel mingi seletus, miks testi vastus on positiivne (s.t ka juhul, kui sportlane pole GHd tarvitanud). Teadlased panid pead kokku põhjusel, et meile oli asi selgusetu.

Otsene küsimus eeldas otsest vastust. Suutsin kõik poolt- ja vastuargumendid läbi kaaluda ning minu esialgne mulje oli, et “ei ole välistatud, et Andrus ei tarvitanud GHd”. Teisisõnu, positiivsele dopingutestile oli olemas alternatiivseid seletusi peale dopingu süstimise. Piltlikult öeldes, see, et inimene annab positiivse testi, ei tähenda sada protsenti, et ta on süüdi. Sellist testi pole veel leiutatud. Meditsiinis ei tehta kunagi diagnoosi ühe testi tulemuse alusel. See on ju tavapärane tuletamine – meil on testi tulemus ning me eeldame või usume, et selle põhjustas mingi minevikusündmus. Sellised tuletusahelad on ebakindlad, ainult ühe testi vastusest lähtumine on väga riskantne.

GH-testi puhul teeb asja raskemaks see, et ei mõõdeta dopinguainet, vaid mõõdetakse kehaomast ainet. Sellisel puhul on tuletusahel veelgi keerulisem. Vastuseks küsimusele – meil tekkis üsna ruttu kahtlus, et Andruse positiivse testi tulemuse jaoks on olemas ka muu selgitus kui GH süstimine. Ja see kahtlus on leidnud kinnitust.

Kui kuidagi summeerida minu enda ajapanus, siis on see umbes neli-viis kuud tööd – s.t ainult antud juhtumiga tegelemine. Siia võib lisada ka teiste ekspertide tööaja ning see arv tuleb juba väga korralik.”