Proua Juta: „Prasdnik võiks tulla, siis saab liha."
Erkkollaseks võõbatud seintega toas teevad neli vanaprouat näo nagu nad vaataksid telerist jooksvat seepi “Keelatud vili“. Sellal kui Lucrecia ja Julian Mehhikos kõigi takistuste kiuste oma armastuse eest võitlevad, heidavad daamid äraootavaid pilke nende kõrvale istuma palutud ajakirjanikule. Draama teleekraanil kogub tuure.
Samal ajal allkorrusel. Tibukollaste seintega puhketoas on kolm vanahärrat oma ratastoolid televiisori ette parkinud ja vaatavad „Terevisiooni“ kordust. Telekas räägitakse parajasti, mis ilm on ja tuleb. Vanahärrad vaikivad ja kuulavad.
Suurtest teedest ja asulatest eraldatud Nõo hooldekodu ümbritsevad ainult põllud ja üksik suvila, mis kuulub rootslasele. Lähim bussipeatus asub kilomeetrite kaugusel, Tartusse on 22 kilomeetrit. Sõitsin sinna, et näha kas neist asutustest leiab ainult õudusjutte või hakkab meilgi tasapisi täituma läänelik ideaal vanadekodudest, kus elavad lõbusad lesed ja poissmehed.
Statistika näitab, et viimase kuue aastaga on hooldekodu elanike arv Eestis kasvanud üle 16 protsendi.
Kui ma kell üheksa kohale jõudsin, sõi hooldekodu rahvas parajasti hommikuputru. Pärast seda, kui juhataja Ene Arus majas ringkäigu tegi ja mind elanikega tutvustas, ootasin, et igavlevad vanainimesed ruttavad minu, nende rutiinsesse igapäevaellu vaheldust toova uustulnukaga kohe juttu ajama.
Siis aga istun telekatoas nelja prouaga ja ei midagi. „Lähen vaatan majas ringi, tulen hiljem tagasi,“ ütlen vaikivale, kuid uudishimulikule nelikule. Naised noogutavad.
Muusika, televiisor ja mälestused
Koputan esimesele ettejuhtuvale uksele. Siin elavad Valli, Valve ja Maie. Valve paneb kudumistöö käest ja Valli võtab kõrvaklapid peast. Valli vaatas telekast muusikakanalit Seitse, mis laseb poppi ja noortepärast muusikat.
Jutustame maast ja ilmast. Valve räägib, et Eesti kliimas pääseb voodihaige harva oma toast välja, sest isegi suvel on ilm enamasti liialt tuuline. Ja kui jalad sõna kuulaksid, oleks tal tegemist palju – aitaks tütretütart hoida.
Kui jutt juba muusika peale läheb, räägivad prouad kui üks mees, et külamuusikuid võiks hooldekodus rohkem käia. Kord aastas kutsutakse neile mõni Elmari raadio-kaliibriga laulumees, viimati uhkete vuntsidega Ervin Lillepea.
Mitu korda on käinud üks klavessiinimängija, aga tema Valvele ei meeldinud. „Noor neljakümne aastane naine, riides nagu karjaplika. Vanainimeste juurde tulles võiks soliidsemalt riidesse panna.“
Toanaabrid Valli, Valve ja Maie on enamuse aja voodis pikali, sest liikumiseks pole jaksu. Üks teema, mille peale nad põlema lähevad, on vanad töökohad.
Valve tutvustas ennast kui farmitööline. Ta talitas sigu ja veiseid, aga sead meeldisid rohkem. Vaeva vähem, sest sigu ei pea lüpsma.
Valli töötas Tartus toidupoes müüjana. Tema töö raskeim osa seisnes alkoholi täis kastide tõstmises.
Muidu vaikse jutuga Valli loodab, et tema elu hooldekodus saab nüüd veidi värvi juurde. Ta lasi silmi opereerida ja ootab, mil saab lehti lugeda ja ristsõnu lahendada. Siiani on staažikas müüjanna oma meelt lahutanud peaasjalikult telekat vaadates. Enamikel hooldekodu elanikel on oma telekas, mille lähedased ostnud. Valli on ses mõttes heas seisus, et tal on kõvemat sorti pakett, mis toob rohkem kanaleid tuppa kätte. Varem oli MTV ka, aga selle pidamine läks kalliks.
Meie vestlus on kohmakas ja rohkete pausidega, nagu vestlused võõrastega kipuvad ikka olema. Aga toast lahkuma sättides tunnen, et nad ei taha külalist ära lasta. Selle poole tunni jooksul, mil juttu ajame, sagib sisse ja välja hulk inimesi, kes kontrollivad ravimivarusid, viivad Maie jalutama ja toovad joogiks teed, aga jutu ajamiseks töötajatel eriti aega ei jagu.
Kojusaamise ootus
Härrad ja prouad on huvijuht Marina vedamisel esimesel korrusel korralikult trenni teinud. Käed, jalad ja kael on lahti venitatud ja palligi loobitud.
Nooremapoolne, nii viiekümnendates mees sõidab ratastoolis ligi ja hakkab ise rääkima, kuidas ta on juba neljandat aastat hooldekodus. Jäi kunagi metsatöödel palgivirna alla ja nüüd ei taha aju tasakaalukeskus enam sõna kuulata. Aeg-ajalt mõne sammu teeb, aga peab kogu aeg millegi najale toetuma. „Olen palju kukkunud ja kukun veel, aga arvan, et pean edasi proovima,“ ütleb ta. Noogutan ja ütlen midagi julgustavat.
Meenub kuskilt loetud lause, et hooldekodud on nagu surma ooteruumid. Nõol ma sellist ängi ei tunneta.
Vastupidi, kõik ootavad, et saaks terveks ja koju. Kojumineku tuhinat tuleb elanikel tihti ette, nad pakivad oma asjad hoolikalt kokku ja siis tulevad hooldajad ja selgitavad, et vara veel. Selgi päeval näen kahte vanurit, kel lahkumisega kiire. Ühte kroonilist lahkujat hoitakse lähedaste palvel lausa luku taga, sest muidu oleks ta pidevalt lennus.
Hooldekodu rahva rahutus ei tule sellest, et neile seal liiga tehakse. Kui Maslowi inimvajaduste püramiidi kaks esimest astet – söök, jook, uni ja turvatunne – on täidetud, hakkabki inimene igatsema lähedust ja seltsi. Veidi üle pooltel elanikel on lähedased olemas, aga nad elavad kas välismaal või käib vanuri eest hoolitsemine neil üle jõu.
Vanus pole naljaasi
Nõo hooldekodu 45 elanikust vaid üks tuli sinna vabatahtlikult. Üheksakümnenda sünnipäeva seljataha jätnud vitaalne Alviine sai lihtsalt ühel hetkel aru, et lähedastel pole võimalust tema eest hoolitseda. Tema lapsed on laias ilmas laiali, näiteks üks on Prantsusmaal nunn.
„Võtsin takso, sõitsin sotsiaalkindlustusametisse ja küsisin, kuidas hooldekodusse saab,“ meenutab Alviine enam kui kuue aasta tagust käiku. Vanadusest käheda häälega, kuid alati energilisel ja hoolitsetud välimusega Alviinel on lõunasöögi ajal jaksu isegi oma sõbranna Ainot söömisel aidata.
Kõigi elanikega Alviine ei klapi. Olen liiga valiv, iseloomustab ta ennast. Aga on siiski üks 77-aastane meistermaletaja, kellega tal on eriti hea klapp. „Talle [vanahärrale] tulid lähedased külla ja küsisid, et kas sul pruuti ka on. Ta siis ütles, et saab minuga hästi läbi,“ ütleb Alviine. „Nende jaoks oli hirmus naljakas, et 77-aastasel härral on 90-aastane pruut. Ei tea miks mu vanus peaks nii naljakas olema,“ lisab ta kerge pettumusega.
Alviine pole ainus, kel lähedased välismaal. Puusaproteesi saanud Astra-Laura tütar abiellus indiaanlasega ja elab USAs. Tema toakaaslase Viire lapsed elavad ka Ameerikas.
Kas hooldekodudesse satub üha rohkem vanureid, sest lähedased kolivad välismaale? Juhataja Aru mõtleb viivu ja möönab, et selline mulje on küll. Aga täpselt ei oska ta öelda, sest arvet selle üle ei peeta.
Kõige suurem kaebus, mida ma päeva jooksul elanikelt kuulen tuleb Jutalt, kes kurdab, et vorsti antakse liiga vähe süüa. „Prasdnik võiks tulla, siis saab liha,“ teab ta. Proua meenutab oma maneeridelt veidi pahurat Ita Everit, kui näitleja huuled kokku surub ja nina solvumise märgiks püsti ajab.
Juta ei jäta kunagi midagi ütlemata. Oma koosa saavad nii Teet Margna, Mehhiko seebitähed kui kahjuritõrje reklaam, mis jutuajamise ajal teleekraanilt läbi jooksevad.
Mõne elaniku käest küsin otse, et kas nad on hooldekodu eluga rahul, kuigi see küsimus tundub sama sisutühi kui sportlase käest pärida „kuidas tunne on?“. Vastuseks saan ikka puhteestlasliku „ega kurta ei saa.“
Keelebarjäär ja rääkimata lood
Aga, üks probleem torkab silma küll. Hooldekodus on vähemalt viis vene keelt rääkivat vanurit, kuid elanikele mõeldud ajalehed, raamatud ja telekanalid on eestikeelsed. Ainult üks hooldaja julgeb öelda, et oskab vene keelt hästi. Eestlastest elanike seast kostab aeg-ajalt vana hea „miks nad küll keelt ära ei õpi“ argument, kuigi malet nendega mõnikord mängitakse.
Tahaksin venekeelsete elanikega vestelda, aga kõhklen oma keeleoskuses. Õhtul võtan julguse kokku ja koputan juba esimesel ringkäigul silma jäänud elava jutuga Vladimiri uksele.
„Ma ei oska vene keelt eriti rääkida, aga saan aru,“ ütlen vabandavalt. „Mina ei räägi eesti keelt, aga saan veidi aru,“ vastab Vladimir ja viipab Postimehe poole, mida ta aeg-ajalt ikka sirvivat. Ta selgitab, et töötas traktoristina ja seal ei läinud keeleoskust lihtsalt vaja.
Mainin, et kuuldavasti meeldib talle lugeda. Vladimir noogutab, aga kurdab, et juba mitu kuud ei ole talle raamatukogust venekeelseid raamatuid toodud, kuigi juhataja lubas. „Igav on!“ tõdeb ta korduvalt. Näitab jalgadele ja selgitab, et tema varbad võttis külm ära ning seepärast peab nüüd siin passima.
Oleme vestelnud vähem kui kümme minutit ja teen grammatikavigu pea igas lauses, kuid Vladimiriga on kerge rääkida. Tundub, et jutukas mees on juba kaua oodanud, et keegi kas või vigases vene keeleski temaga räägiks. Ta tahab küsimatagi oma lugu rääkida.
Tahaksin öelda, et tulen jälle või proovin talle raamatuid hankida. Aga olen tulnud linnast kaugele jäävasse hooldekodusse ainult üheks päevaks, et teada saada, kas siin elu viimaste päevade veetmine on tõesti nii trööstitu, kui väljast tundub. Lahkudes tõden, et veidi igav ja kallis on, aga õudne ei ole.
Hooldekodudesse tuleb inimesi juurde
2011. aasta lõpus elas hooldekodudes 5769 inimest. Võrreldes 2007. aastaga on elanike arv viie aastaga kasvanud 16 protsenti.
Kõige rohkem on kasvanud üle 80 aastaste osakaal. Nüüdseks moodustavad nad hooldekodu elanikest peaaegu poole (45 protsenti).
Neid inimesi, kelle hooldekodutasu maksab kohalik omavalitsus on jäänud veidi vähemaks. Lähedaste ja elanike enda panus on kasvanud 7 protsenti.
Kuu hooldekodus maksab keskmiselt 500 eurot, keskmine vanaduspension 2011. aastal oli 305 eurot.
Allikas: sotsiaalministeeriumi statistika 2011. aasta lõpu seisuga.
