Elu ühes päevas: Ivar Heinmaa

Soome TV rindereporter Ivar Heinmaa (48) elab Jõelähtmel imeilusas kodus koos poegade Henry (9) ja Eriku (4) ja tragi naise Siiriga.

“Hommikul, kui Eestis olen, tõusen 6.15, panen kohvi huugama. Joon üldiselt palju kohvi. 6.20 ajan Henry üles. Buss võtab ta 7.12 väravast peale ja viib Loo kooli. Selleks ajaks peab ta olema pesnud, riides, söönud ja väravas valmis.

Ja siis lähen koeraga jalutama. Meil on malamuut, suur nagu elevant. Tulen koeraga jalutamast, teen teise kohvi ja ajan Eriku üles ja viin ta lasteaeda.

Kui ma kodus olen, siis olen mina autojuht, muidu sõidab Siiri.

Ta on jube kange – Hiiu naine – ei vingu, pea kogu aeg ideid täis (tal on lillepood ja käsitööpood). Ma vahel vaatan, mina nii palju ei jõuaks. Never!

Ma olen selline, et tulen sõidust, siis on kumm tühi, ei viitsi suhelda, võiks paar päeva vahepeal vait ka olla. Aga tema paneb kogu aeg.

Eks talle käib pinda ka, et olen pidevalt ära. Päeva olen, juba lähen. Aga ta teadis, kellega ta ennast seob. Ma olen ju YLE korrespondent olnud juba üle kahekümne aasta!

Kaks nädalat olime koos elanud (2002 kevadel), ma sõitsin kaheks nädalaks ära, tulin tagasi, ja siis tuli mõte: teeks õige pulmad! Et lähme vaatama, kui pikad sabad õnnepalees on.

Tädi istus laua taga, lõi kausta lahti: okei, mai lõpuks saaks.

Ma ütlesin, et olen kindlalt nõus, aga kas nii saab, et kui mul on töö, siis tuleb Siiri üksi.

Tädi vaatas mind, et kas ma olen lollakas peast. Ma ütlesin, et ei-ei, ma olen nõus küll, aga ma teen volituse. Pulmi niikuinii ei tee, külalisi ei kutsu, lihtsalt registreerime ära.

Tädi raputas pead, ise peab kohale tulema, pakkus 31. maid. Mul oli mai keskel töö ja lükkasime 7. juuni peale.

Läksime õigel kuupäeval kohale, registreeriti ära, pärast küpsetasime ühes metsatalus kahekesi šašlõkki ja järgmisel päeval sõitsin kolleeg Vesaga Tšetšeeniasse. Vesa naeris: näe, tulid minuga pulmareisile!

Kodus olles käin ma jõusaalis, teen sõudmismasinat. Või teen tavalist jõudu, poolteist tundi korraga. Aeroobset teen viimasel ajal rohkem…

Suvel niidan muru... käsitöömees ma eriti ei ole, rookatust panema ai hakka, aga kui maja renoveerisime, siis aampalgid lasksin pööningul relakaga ise puhtaks. Töömees oleks võtnud ilge papi.

Aed oli tikri- ja vaarika- ja kreegivõsa tihedasti täis. Juurisime ja põletasime, tasandasime maad.

Mõlemad kutid mängivad meil tennist ja on mulle juba tellimuse esitanud – tehtagu aeda tenniseväljak! Ma uurisin järgi, see maksab nelikümmend tonni! Maapinna peab ära koorima, igasugu polstrid, kruusad-värgid… Kutid ütlevad, et mis see 40 000 on! Pangast pidi saama, võtku ma sealt.

Hiljuti tulin Süüriast, kuulivest oli seljas, häbi on öelda, aga ma olin nagu kala vees. Sõdur oli kõrval, ütles, et nüüd peab ära jooksma, snaiper on 300 meetri kaugusel. Tundsin, et pea töötas nagu kellamehhanism. See tuli mul käigu pealt – mida ma võtan, et plaanid monteeriks, et oleks piisavalt üldplaani ja piisavalt suurt plaani… Naks-naks, kümme minutit, ja lugu oli kotis.

Vahel tulen lennukilt, jõuan koju, lähen magama, ja kell üks öösel ärkan üles, und enam ei tule. Kell viis vaatan veel kella.

Mul tuleb 98 riiki kokku, kus olen käinud. Seal on selliseid, mida pole ametlikult tunnustatud. Näiteks Abhaasia, mida on tunnustanud ainult Venemaa, Nauru saared ja Venezuela. Või nagu Tšetšeenia või Palestiina. Kõik on tore, aga need ajavahed ja see lennusõit kurnab väga ära. Alles tulin Tšiilist, homme tõmban Jaapanisse. See ajavahe tapab…

Painajaid mul ei ole. Paar korda olen näinud, et olen tankilahingus kuskil puumajade vahel. Või et istun autos, tuleb mingi mees ja laseb minu pihta, ja ma jõuan Vesale hüüda, et ma sain seitse kuuli sisse. Keegi pole mind tegelikult lasknud.

Ma ei taha öelda, et mind miski üldse ei kõiguta – see ei kõla kenasti –, aga ma ei ole seda traagikat endale hinge lasknud.

Ma elan mõnusas kohas, kohe Jõelähtme kiriku kõrval. Mõnusas selles mõttes, et kui ükskord lähen manalateed, pole Siiril vaja autot üürida. Paneb mu kärusse ja lükkab üle õue. Aiakäruga lükkab ära! Kirikumees Margus ütleb paar sõna ja vsjoo.

Kell 11 lähen magama – vanem kutt peab olema hommikul vara valmis.”Elu ühes päevas. . . on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.