VANA KULD | Kuld tulebki tagasi Saksamaale. Märk usaldamatusest
USA ja Saksamaa - kumb avaldas teisele varem usaldamatust? Avaldame Vana Kulla rubriigis loo selle kohta, kuidas Saksamaa äkki teatas, et toob oma kulla USA varahoidlast koju. Sest Bundestagi saadikule keelduti Saksa kullakange hoidlas näitamast. Artikkel ilmus aprillis 2013.
Saksa Riigipäeva saadik Marco Wanderwitz soovis oma silmaga näha, kas Saksamaa kullavarud ikka on Londonis ja Pariisis alles. Tema oma riigi keskpank hakkas aga keerutama: ei tasu minna, Londonis-Pariisis pole õigeid ruume kulla näitamiseks...
Kuid Prantsuse riigipanga president Christian Noyer kinnitas: “Palun olge kindlad, et hoiame teie kulda väga korralikult... Klient on igal hetkel teretulnud inspekteerima.”
Ja kuigi kristlik demokraat Wanderwitz oleks tahtnud “säravat ainet”, nagu ta ütleb, ainult oma ihusilmaga näha, lõppes jagelemine sellega, et Saksa Liitvabariik toob kogu oma kulla Prantsusmaalt ära. Ja ka USAst, ja ka Inglismaalt. Märtsiõhtul Tallinna vanalinnas annab 37aastane saksa poliitik Eesti Ekspressile intervjuu. Ta ei ole mingil juhul võidurõõmus. Nagu töökas kristlane ikka, rõhutab Wanderwitz, et tal on parlamendis palju tähtsaid töid käsil, nende hulgas Kristlike Demokraatide fraktsiooni komisjoni juhtimine.
Kuid ta teab, et Ekspress küsib eeskätt kulla kohta. Mitte seepärast, et Saksamaa kullavarud on mäekõrgused, neid on 145 miljardi euro eest. Ainult USA kullavaru ületab Saksamaa oma.
Mitte ka seepärast, et Eesti pidi krooni saabudes vastavalt IMFi nõudele oma kulla maha müüma. Erutav on hoopis see, et Wanderwitzi südi nõudmine tõukas pikali esimese rahvusvahelise usalduse doominokivi. Nüüd toovad kõik suuremad riigid oma kullavarud koju, ennustab Folker Hellmeyer, Bremeni Landespanga peaökonomist. Seni olid vaid Hugo Chávezi taolised revolutsionäärid kulla “spekulantide” käest koju nõudnud.
Kuidas te selle peale tulite? Kas hakkasid liikuma kuuldused, et Saksa kullaga tehakse tehinguid? Et kulla asemel võib hoidlates alles olla ainult digitaalne jälg?
Igasugused siseringi-arutelud “särava aine” üle muutusid aina sagedasemaks. Valijad, enamasti minu enda valimisringkonnast, kirjutasid gruppidena pöördumisi, mis omakorda said ainet Saksa Liidupanga “hillitsetud” hoiakust.
Marco selgitas Liidupangale, et ta pole mingi uudishimulik üksikisik. Ta esindab Saksamaa Bundestagi. Liidupanga nõukogu liige Carl-Ludwig Thiele vastas, et Londonis ja Pariisis ei ole vastavaid esitlusruume, kuhu kullakangid tuua. Wanderwitz ja tema kolleeg Philippe Missfelder küsisid, kas Liidupank ise on üldse kulda vaatamas käinud. Selgus, et ei ole. Seepeale tõusis tagajalgadele Saksa audiitorkogu. Neilegi keelas liidupank kullaga tutvumise. Doominokivid hakkasid kukkuma ja usaldus murenes.
Saksamaa hoiustab kaht kolmandikku oma kullast välismaal – New Yorgis, Londonis ja Pariisis. Sealtpoolt tõsteti samuti usalduse küsimus, et kas nad pole siis kindlad riigid. Nii kulla hoidjad kui kulla omanik süüdistasid üksteist usalduse nappuses?
Täiesti. Saksamaal aga on ütlemine: usalda, kuid kontrolli. Nii me teemegi ja nii on õige.
Järgmisena ajas juba Saksa audiitorkogu selja sirgu: mitte ainult härra Wanderwitz, vaid ka meie ei ole tohtinud kulda vaadata. Rahvas ja rahvasaadikud tõstsid tormi. Olete Angela Merkeli erakonna juhtivaid poliitikuid, kas frau Merkel toetas teie nõudmist oma silmaga “säravat ainet” näha?
See pole minu arvates parteipoliitiline teema ja usutavasti arvavad sedasama ka teised.
Siinkohal tundub noorepoolne poliitik kuidagi ebaveenev. Wanderwitzi ja Merkelit näeb poseerimas ka ühe foto peal. Kas ikka tõesti Merkel ei märganud, millise märgi Saksamaa maailmale saatis?
Murdsite suure Deutsche Bundesbanki kõrgi hoiaku. Natuke veel punniti vastu, et jätta veidi kulda maadesse, kellega tehakse valuutatehinguid. Pariis aga asub eurotsoonis, nii et sinna Saksa kulda ei jäeta. Teie võit?
Asi, mis algas sellest, et mulle kui saadikule ei leitud visiidiks sobivaid kullakangide vaatamise ruume, lõppes nii, et Liidupanga töötajad teevad nüüd ise välismaal hoidlates inventuuri. Suurem osa kulda tuuakse välismaalt tagasi, misjärel Prantsusmaal enam meie kulda ei hoita.
Saksamaa ei saa oma varusid tagasi kohe, vaid lõplikult alles aastal 2020. Kohe tekkis Saksa ajakirjanduses jutt, et näe, nad on kulla maha parseldanud ja ostavad nüüd jälle tagasi. Ametlikult läheb aega seetõttu, et Saksamaal pole korralikke hoidlaid. Kuigi, hoidlate rajamine peaks toimuma kiiremini...
Jälgime Saksa riigipanga edasisi samme ja ajakava. Rutakateks aktsioonideks ei näe ma aga tarvidust. Lähtun sellest, et inventuurinimestik ja tegelik varu klapivad.
Teie riik on sedavõrd rikas, et kullavaru moodustab kõigest 14% kõigist valuutavarudest. Samas saaks kulla eest tasuda kõigi Saksa omavalitsuste võlad, neid on samuti 140 miljardi euro ringis?
Leian, et me ei peaks kullavarusid kasutusele võtma, iseäranis praegu, mil madalate intressidega saab vanu võlgu hästi refinantseerida.
Juba sügisel, kui Wanderwitz alles tegutses, toimetas Liidupank kulda koju USAst. Pank sulatab väärismetalli kangid kodumaal ümber, et kontrollida kullasisaldust, kinnitas panga kõneisik. Audiitorkogu aga kinnitab, et USAst kojutoomisest ei piisa. Kõikjalt on kuld vaja koju tuua.
Pole ka vaja kiirete valuutatehingute katteks väärismetalli maailma rahanduskeskustes hoida, nagu seda tehti, kui kehtis Bretton Woodsi kullastandard (1944–1971). Ja mis seal salata, puudub vist ka vene oht, et kulda peaks Frankfurdist kaugemal hoidma.
1990ndatel andis Portugali keskpank osa riigi kulda laenuks New Yorgi spekulantidele, lootuses teenida intressi... ega saanud seda tagasi. Kadus 17 tonni.
Elame ajal, mil suurrahvad ei usu üksteise pankade bilansse, ei lase tekkida Euroopa ühtset pangandusinspektsiooni ega usalda üksteise hoidlatesse enam kulda. Kõik võib olla miraaž. Moodne füüsika ütleb, et aine on üldse vaid meelepete.
Sakslaste kuld
■Saksa Riigipank, Frankfurt 1,036 tonni (31%)
■USA Föderaalreserv, New York: 1,536 tonni (45%)
■Suurbritannia keskpank, London: 450 tonni (13%)
■Prantsuse keskpank, Paris: 374 tonni (11%)
Allikas: www.bundesbank.de
