Mikrofon on demokraatlikult avatud poeesiale, mis põhimõtteliselt võib tulla igaühe suust. Poeetiline tekst on mõeldud rikastama hoogsa ja särtsaka tantsumuusika valikut.
Olen ka ise Ennu Ratta laval avatud mikrofoni kaudu korduvalt oma tundeid ja mõtteid väljendanud. Ükskord olin enne pidu pisut liiga palju likööriga napsutanud ja siis jäin kogemata lava peal magama. Enamjaolt on Ennu Ratta pidu üle keskmise pöörane.
Aga teine kord kohtusin enne Ennu Rattale minekut tuttava õpetlasega. Auväärne õpetlane tunneb loomuldasa huvi maailmas toimuva vastu – seda eeldab juba tema professioon. Seega siis hakkas tema minu käest uurima, et mis värk selle Ennu Rattaga on. Selgitasin õpetlasele mõne sõnaga asja olemust.
Õpetlane reageeris Ennu Ratta ideele kui sellisele esialgu vaimustusega. Leides, et ka ta ise võiks ju lava peal mõne radikaalsema etteastega lagedale tulla. Ehk isegi obstsöönsega. Julgustasin, et palun väga, miks ka mitte! Luuledisko õhkkonnaga eelnevalt kursis olles olin veendunud, et auväärse õpetlase radikaal-obstsöönne etteaste pälvinuks marulise aplausi.
Kuid ometi hakkasid õpetlase hinge vaevama kahtlused. Nimelt töötab õpetlane ülikoolis õppejõuna ja ta oletas, et pärast radikaal-obstsöönset etteastet KuKu klubis Ennu Rattal ei lubata tal enam üliõpilastele loenguid pidada. Et tema ümber võib puhkeda usalduskriis. Ja et ehk pannakse isegi hullumajja.
Lohutasin õpetlast, et pole viga, veedad mõne aja hullumajas ja seejärel võid ju põhimõtteliselt ikkagi edasi õpetada. Et anda üliõpilastele edasi oma täienenud elukogemusi. Et olekski nagu elukogemuste õppejõud või nii. “Milliseid elukogemusi ma siis jagaksin?” hüüatas auväärne õpetlane mu jutu peale paaniliselt. “Hullumeelse elukogemusi või?”
Õpetlase kahtlused ärgitasid mind mõttelõnga edasi heietama. Jõudsin järeldusele, et ehk polegi tänapäeva postmodernistlikus ja mitmete märkide põhjal apokalüptilises maailmas hullumeelse elukogemused üleliia. Need võiksid anda inimestele jõudu edasi liikuda, luua ja lehvitada. Mõni aeg tagasi lõhkes Ennu Ratta luuledisko ajal KuKu klubis tualettruumi torustik ja inimesed tantsisid märjas olluses paljajalu.
