Tänapäeva grotesk ja küsimused aususest
“Bloody Mary” paneb lavastuse keskmesse Tiina Tauraite ja Tõnis Niinemetsa veenva ja pingelise koos- ja vastutoimimise, arvab Kristi Ruusna.
Öelda, et Von Krahli teater on saanud hakkama millegi erakordsega, oleks ehk liialdus, kuid vaieldamatult on “Bloody Mary” üks mustema huumoriga, samas ka sügavamaid lavastusi, mida praegu eesti teatris vaadata. Pilkupüüdva loosungiga “Ma situn su siiruse peale” antakse vaatajale lubadus – näha saab midagi, mis ei pretendeeri ei “uussiirusele” ega (vulgaarsele) avangardile, vaid jääb nende vahele, groteski pärusmaale. Teisiti öeldes: kui Henri (Erki Laur) ja Maria (Tiina Tauraite) Johni (Tõnis Niinemets) ja Albertiga (Ott Kartau) rüübet võtma hakkasid, oli sõrm juba maha lõigatud.
Kogu grotesk sünnib multifilmilikus maailmas, Õie tänava paneelmaja korteris number 1, kus “keskast” saati koos olnud paarike tähistab uue diivani saabumist nende koju. Pilkupüüdev on raamistiku külge monteeritud paneelmaja aken, mis määrab tegevustiku piiriks pisikese korteri, kus soetatud massiivne nahkdiivan mõjub võõrkehana. Uks, mis on loo liikumapanevaks jõuks, pole miski muu kui vana, külgepidi püstiseisev diivan, mis ootab äraviimist. Sealt sisenevad paarikese korterisse esmalt psühhopaadi omadustega John, hiljem ta sõber Albert, kes on kaotanud sõrme. Koos Johniga tuleb joomine, koos joomisega kohvritäis pidustuste atribuutikat ning koos peoga võikad stseenid aiapäkapiku, revolvri ja tantsuga.
Joomingu käigus muutuvad piirid häguseks nii paarikese vahel, külaliste suhtes kui ka vaataja ja loo vahel. “Bloody Mary” lõhub väga veenvalt konventsionaalset narratiivi ja ootamatud loopöörded muudavad lavastuse jälgimise huvitavaks. Laval on relv, millest ei lasta, aiapäkapikk Gottlieb, kes tuleb purju joota, aus muinasjutt kolmest karukesest, kes pigem õgivad oma külalise, kui sõbrunevad temaga, ja veel palju muud. Nimelt ei lahene “Bloody Mary” lugu nii, nagu võiks oodata või nagu võiks loogiline olla.
Von Krahli “Bloody Mary” täidab peaaegu kõik teatrivaataja ootused: seda on visuaalselt põnev jälgida, siin on kummaline lugu pigem avatud lõpuga, on eluliselt olulised teemad ja küsimuseasetused. Lavastuse keskpunktis on Tiina Tauraite, kelle Maria muundub lühikese aja jooksul klassikalisest kitchen-sink-drama elus pettunud naisest purjus, kuid emantsipeerunud naiseks, kes ei häbene teha ka piinlikke tegusid, et kaitsta oma kodu ja peret. Põnevaks teebki rollilahenduse tõik, et kaitsmine tähendab siinkohal tohutut viinajoomist, vastu seina oksendamist, päkapiku sünnitamist ja häbitut flirti. Maria tegelaskuju lahendus näitab taas kord, et Tauraite on erakordselt mitmekülgne ning paindlik näitleja.
Tauraite vastastegelaseks saab John. Tõnis Niinemetsa liigmeeldivast külalisest saab psühhopaat, kes on läbivalt väljapeetud ning keda on põnev jälgida. Monoloogide puhul, milles räägitakse sellistest teemadest nagu ausus, armastus, siirus, usutavus, on alati oht, et kaldutakse kesksest loost sedavõrd kõrvale, et monoloog ei haaku enam tegevusega. Niinemets suutis aga väga usutavalt siduda oma monoloogi tegevustikuga, näidates end justkui piinatud geeniusena, kes ei tahagi muud kui vaid ausust ja otsekohesust (mida vaieldamatult on raske leida nii elus kui teatris). Niinemetsa ja Tauraite koostoimimist laval oli huvitav vilksamisi näha juba Rainer Sarneti lavastuses “Lillede keel”. Nüüd on nad maagilis-müstilisest maailmast välja tunginud poolrealistlikusse igapäevaellu, säilitades samalaadse põnevuse ja pinge. Ott Kartau ja Erki Lauri rollid jäid pigem toetavateks ja pakkusid head vastukaalu Niinemetsa-Tauraite kombinatsiooni särtsakusele.
Kertu Moppeli lavastus “Bloody Mary” töötab nagu õlitatud masinavärk: usutavad ning huvitavad rollilahendused, minimalistlik lavakujundus, üllatuslik ja mitmete keerdkäikudega alusmaterjal. Teatri kahe põlvkonna kohtumist laval on huvitav vaadata, ning koomilis-groteskne lugu on andnud selleks kohtumiseks vägagi viljaka pinnase.
Esietendus Von Krahli teatris 9. märtsil 2013.
