Toidublogi: Maarja Kangro
Ta on õppinud Tartu ülikoolis inglise keelt ja kirjandust ning on hetkel Tallinna ülikoolis kultuuride uuringute doktorant. Kangro on tõlkinud inglise, itaalia ja saksa keelest. Ta on kirjutanud luuletusi, novelle, samuti lasteraamatu “Puuviljadraakon” (2006). 2011. aastal pälvis Kangro Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastapreemia teose “Ahvid ja solidaarsus” eest. Viimati ilmus temalt novellikogu “Dantelik auk” (2012).
Toores liha
Toorest liha süües tekib maailmaga hoopis teistlaadi kontakt kui muude roogade puhul. Võib-olla on see üks õilsamaid viise, kuidas oma ohvrit tarbida: tal on lastud kõige rohkem endaks jääda. Olen suur böfi armastaja. Üks mu lemmikkohtadest, kus seda pakutakse, on kohvik Moon, mis asub ka mu praeguse elukoha lähedal.
Maasikate kude
Muidugi pole need praegused Hispaania maasikad maitselt suuremad asjad, aga neid hammustada ja nende konsistentsi vaadata on ikkagi elamuslik. Nagu kunstiteosed, ühtlase koega, keskmest väljapoole varieeruva värvitooniga, aga ei mingeid segavaid seemneid või kive. Hurmaa ühtlane faktuur on ka hämmastav, kuigi vili ise on mu jaoks veidi lääge. Ja avokaado: enne kui ta soolaga üle kallan, imetlen tema rohelist ühtlust. Seemnelistel ja karvastel viljadel on muidugi oma võlu – ja ega ma ei ütle seda poliitkorrektsuse pärast. See on väga diip maailm, tohutult kontemplatsioonivõimalusi.
Kohv
Ta on nagu üks olend, keda ma vahel töö kõrval kaifin seepärast, et ta on rohkem justkui töö kui minu poole peal, õiendab stimuleerivalt. Keskkooliajal rõõmustasin, kui lugesin, et Balzac olla joonud kümneid tasse päevas.
Äraarvamine
Käisin helilooja Tanja Kozloval külas, ta pakkus hallikat, natuke sõmerjat võiet ja laskis ära arvata, mis see on. Koe järgi arvasin, et kuskuss, aga enne, kui maitse järgi jõudsin oletama hakata, ütles Tanja välja, et möks on tehtud purustatud päevalilleseemnetest. Ma veidi pelgan maitseäraarvamisi. Tean küll, et meelte tegelikkus on petlik ja meeled petatavad, aga mõne maitse või lõhna päritoluga mööda pannes tekib ikka tunne, et kindel jalgealune siin maailmas on läinud.
