Kas tõesti hakkame printima toitu, autosid, maju?
Ekspress uuris Hollandis, kuidas töötab maailmakuulsa firma Shapeways 3D-printimise töökoda.
“Mul seisab talus vana nõukaaegne ratas traktor, Belarusi-eelne,” kirjutas vastutav väljaandja Hans H. Luik mulle, kui olin Hollandi poole teele asumas. “Küsi, kas sellise saab jupikaupa printida.”
Nagu paljudel oli temalgi ettekujutus, et nüüd, kus oleme imestusega lugenud majade, autode, relvade, hamburgerite ja inimorganite koopiamasinast välja laskmisest, teeb tehnoloogia meie silme all sellise tiigrihüppe, et varsti võime kas või oma vanaema või kirju kassi printerist välja võtta.
Eindhovenisse jõudes selgus, et 3D- printimine on piltlikult öeldes valgusaastate kaugusel ka lihtsamate esemete kopeerimisest. On see siis üks enim üles haibitud tehnoloogilisi nähtusi?
Shapeways on Hollandi firma, mille asutasid 2007. aastal kolm Philipsi disainerit. Neil oli idee tuua nn kiirprototüüpimise (rapid protyping) tehnoloogia massidesse, teha see kättesaadavaks kõigile. Lennukas visioon paelus investoreid (kelle hulgas oli Skype’i rahastanud Index Ventures), nad andsid firmale kuus miljonit USA dollarit. Selle eest ostis Shapeways esimesed 3D-printerid.
Nüüd on firmal ligi 300 000 fänni (nn kogukonna liiget). Neist paljud tellivad Shapewaysi Eindhoveni ja New Yorgi üksustest omaloodud vidinaid, mille firma välja trükib. Mõne aastaga on prinditud üle miljoni eseme, peamiselt ehteid, kunsti ja tarbekaupa. Eri plastidest, värvilisest liivakivist, terasest, pronksist, hõbedast ja keraamikast – kokku ligi 30 materjalist.
Skeem on lihtne: klient saadab oma toote 3D-joonise Shapewaysi, seal prinditakse toode välja ja saadetakse kliendile koju. Kunagi varem pole 3D-printimine olnud nii lihtne ja kättesaadav.