NATO on liikmesriikide kogum ja sümbol. NATO’l endal ei ole ühtegi väge, ühtegi lennukit ega tanki – need on liikmesriikide omad. Seega ei saa NATO iseenesest mitte kuidagi tulla füüsiliselt appi kellelegi, vaid seda saavad teha teiste liikmesriikide väed, kelle poliitikutel on paraku alati esmakohustused oma rahva ja riigi ees. Need ei pruugi reaalpoliitilistel ja materiaalsetel põhjustel mahutada võimet ning tahet saata oma väed appi kellelegi teisele. Plaanid võivad staapides kirjutatud olla, kuid paraku ei pea paberil plaan füüsilist võitlust lahinguväljal.

Hiljutised Rootsi ja Soome murelikud arutelud nõrga kaitsevõime üle (PM 14.02. ja PM 11.03) on üsnagi tõsised ohumärgid. Need riigid ei kuulu küll NATOsse, kuid on meie lähimad naabrid. Meie suurim lootus USA on samuti oluliselt kärpimas oma kaitsekulusid, seega ei ole kiiret ja võimsat abipakki loota ka sealt. NATO on praegu ja nn ettenähtavas tulevikus tõenäoliselt nõrgem ehk appitulemisvõimetum kui kunagi varem. Ehk siis nn NATO vägesid ei saa samuti tulla sealt, kus neid lihtsalt piisavalt üleliia pole.

Selles mõttes peab iseseisev kaitsevõime olema kestev, nii esmane kui jätkuv ja alistumatu, ehk siis hõlmama kõiki võimalikke stsenaariume, sealhulgas ka olukorda, kus kogu riigi territoorium on vastase kontrolli all. Me ei plaani ju käsi üles tõsta kui Pika Hermanni masti võõrlipp peaks tõmmatama, võitlus peab jätkuma. Kahjuks ei anna uus arengukava selliste võimaluste kohta just palju suuniseid.

Teine väide eessõnas, et kaitsevõime korral „on meil kasu vaid neist üksustest, mis omavad väljaõpetatud isikkoosseisu ning ette nähtud varustust ja relvastust” on samuti iseennast piirav. Ehk siis meil ei ole mingit kasu neist üksustest, mis ei ole väljaõpetatud, varustatud ja relvastatud või on seda sel hetkel poolikult? Julgeksin vastu väita, sest sõjapidamine ei ole ammu enam lineaarne, kiire ega ka mitte vaid ühes valdkonnas toimuv tegevus. Riigikaitsestrateegia juhendab oma punktis 18, et „kui Eesti kaotab ajutiselt kontrolli osa riigi territooriumi üle, osutavad Eesti kodanikud sellel alal vastasele vastupanu” ja punktis 39: “sõjalise kaitse planeerimisel käsitletakse ka tegevust vastase poolt hõivatud aladel, sealhulgas sissitegevust ja vastupanuliikumist.”

Eelnenud juhised on otsesed käsud alamdokumentidele, nagu arengukava, nende võimalustega arvestada. Uues arengukavas ei tule see kahjuks selgelt esile. Isegi kui need valdkonnad on puudutatud dokumendi salajases versioonis, siis ei ole neist kasu, kuna laiem kodanikkond ei saagi kunagi teada, mida neilt sõja korral oodatakse või kellelt nad saaks varjupaika küsida. Kui need valdkonnad on näiteks siseministeeriumi valdkonda jäetud, siis tuleks see ka välja tuua ja siduda igati sõjapidamise ja tsiviilelanikkonna kaitsega sõja korral. Inimesed peavad teadma, just nemad on peamine väärtus mida me kaitseme, mitte tükike kivist maad.

Rene Toomse artikli täisversioon ilmub tema blogis http://renetoomse.blogspot.com/