“Ega sa tea mõnd tõesti head lugu tšellistidest?” küsin Marcel Johanneselt. “Klassikatähtede” võidumehel peale ühe Juku-loo miskit eriliselt head meelde ei tule. “Jah, ei ole neid tšellomängijate anekdoote just palju. Vioolamängijatest näiteks on küll ja küll,” ütleb ta.

Milline on tavaliselt nende lugude puänt? “No et vioolamängijad on jube aeglased ja et nad ei saa millestki aru.”

Aga tšellomängijad? Kas siis nemad pole aeglased ja flegmad? Pill justkui eeldaks. “Ei-ei, mine nüüd. Tšello on ikka teine rida,” muheleb noor interpreet vastuseks.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist