Elu ühes päevas: Ken Saan
Meediategelane Ken Saan (37) elab täisväärtuslikku pereelu, kasvatab kaheaastast Lumi Lulud, kavandab uusi telesarju ja kolib veel selle aasta sees maale elama.
“Ma magan nii kaua, kui Lumi laseb. Abikaasa Arlin läheb vara tööle – ta õpib aiandust ja on praegu loomaaia aedniku juures praktikal – ja ma jään lapsega kahekesi koju.
Olen püüdnud venitada seda uneaega võimalikult pikaks. No nii üheksani. Hea oleks, kui saaks üheteistkümneni, aga see ei õnnestu.
Kui putru teen, panen võisilma keskele – moosi Lumi ei söö.
Sööme, joonistame, vaatame lammas Shauni multikat, käime potil, vaidleme, jalutame ja vahel käime koosolekul – ta istub täitsa iseseisvalt, kui mingi asi kätte anda. Jälle koju, jälle potil... Ja jälle söögitegemise aeg.
Ükspäev tegin talle kana indiapäraselt. Panin kõvasti karrit ja igasugu maitseaineid ja kõik kukkus välja väga hea, aga kahetsusväärsel kombel lükkas Lumi mu indiapärase kana otsustavalt kõrvale. Sõi ainult riisi. Jootsin talle küll tublisti ploomimahla, et karrimaitse ei tunduks liiga tugev. Aga ta jäi endale kindlaks ja keskendus riisile.
Siis jälle joonistame ja mängime ja lähme jalutama.
Ma olin 5–6 aastat vana, kui mu vanaemale tuli Moskvast külla sõbranna, kes teatas, et lapsed peavad päeval magama. Hakkasin karjuma ja põgenesin. Päevane magamine tundus mulle ilmselge jama ja last ma päeval magama ei sunni. Kui tahab, las magab.
Kell saab kolm ja saabub abikaasa. Selleks ajaks püüan saavutada, et tuba oleks samas konditsioonis, nagu oli hommikul. Kõige lihtsam on seda teha nii, et kohe ärgates minna õue uitama ja jätta tuba segamini ajamata.
Mu abikaasale sobib taimevärk – täna saabus koju näiteks kadakaga. Ma ütlesin, et meil ju maal kadakaid küll ja küll, aga tema ütles, et see on teistmoodi. (Vaatasin – vist ongi veidi väiksem.)
Sel aastal üritame perega maale kolida. Täiesti omaette. Mul on mitu sõpra täiesti keset laant metsataludesse elama läinud ja saavad hakkama küll. Uurisin vaikselt, et äkki on keset südatalve õudne nagu Kubricku “Hiilguses”, aga vastati, et pole midagi.
Paadunud urbanistil on maal väga lahe, vaikne, kitsed käivad akna taga söömas.
Samas on see paras kompromisside jada. Tahad kellegagi kokku saada, välja, minna, kogu aeg maadle logistikaga. Tegime juba ka proovi, elasime ligi pool aastat Lohusalus ja siis oli ikka päris võimas kogemus, kui uuesti linna sattusin. Sai suurelt ekraanilt Tarantinot vaadata ning hiljem kuskil drink teha.
Ma olen kasvanud kesklinnas Sakala tänaval. Sel ajal sai tagahoovides kolada, nüüd enam mitte. Õued on kesklinnas täis ehitatud, igal pool valvekaamerad. Aga lapsed peavad ju kolada saama. Maal on selles mõttes hea.
Ja aiatöö on ju täielik zen-tegevus! Kujutad ette – paned seemne maha ja tulebki tomat! Lahe!
Suvel ühe sõbraga vaatasime seemnepaki pealt, otsetõlkes oli sinna kirjutatud “viskad seemned maha”. Viskasime. Tilli ja basiilikut ja redist ja midagi veel. Aga pärast selgus, et oleks pidanud mulla sisse enne augud tegema, ja seemned oleks pidanud panema sinna auku, ja et oleks pidanud kastma.
Paar tillivart tuli, ja siis kadusid need ka ära.
Õhtul läheb abikaasa tundi – ta on balletiõpetaja – ja ma võtan lapse järjekordsele koosolekule kaasa. 18.30 saabub laevaga soome stsenarist, kellega asju arutame.
Asju välja mõelda on väga tore. Täna pakkusin (huupi ja mitte väga tõsiselt), et Eesti ehitajatest Soomes võiks teha õuduka. Et kui päike silmapiiri taha vajub, muutuvad ehitajad Soomes zombideks ja hakkavad jubedusi korda saatma. Yle oli vaat et huvitatud, aga meie TV3s näiteks arvati mõtlikult, et ehk hakkab see ehitajate teema juba ammenduma.
Taanis panustatakse stsenaristide õpetamisse ja tehakse häid seriaale.Meil on elu ise ägedam kui mingi seriaal. Vaatad päevauudiseid, loed ajalehti ja ongi nagu seriaal!
Õhtul tulen 9–10 ajal koju. Magama lähen… sõltub täitsa olukorrast, ühe-kahe ajal (Lumi läks kell 12), aga mõtted muudkui käivad. Lugesin kuskilt, et unenägusid on võimalik ise programmeerida.
Üks hetk, ma võtan kõne… Halloo! Tere, Ken siin…! Kas on nii, et unenägusid on võimalik programmeerida. On, jah? Saab, jah? Kuidas see mehhaanika käib. Ei, ei-ei! Ma ei tõmba sind mingisse avantüüri...! Oota…! (tuut-tuut-tuut)
Pidi olema küll. Jumala kindlasti!
Nii. Järgmine kord teen enne magamaminekut programmeerimisega algust. Mõtlen veel voodis selliste terminite peale nagu “zombi”, “eesti ehitaja”, “Helsingi”, “õudukas”. Lülitan need oma ajju, ja hommikul kirjutan üles, mida unes nägin. Ah? Teeks ära? Mis?”Elu ühes päevas. . . on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.
