Mõjuallikas Narva maanteel
Narva maanteele on kerkinud uus võimas hoone – Tallinna ülikooli teadusmaja, arhitekt Ignar Fjuk (väikesel pildil).
Kui mina selles koolis õppisin, hüüti seda Pedaks ja sel kohal paiknesid kaks maja, sõjaeelne korter elamu ja 1980ndail ehitatud monumentaalne doloplaatidega vooderdet söökla- ja raamatukoguhoone. Nüüd on siin midagi märksa keerukamat, vana maja lihtsuse, raamatukogu puhul lausa brutalismi asemel kerkivad tarkusesambad, voogavad triibud ja diagonaalid, fassaadi struktureerivad funktsionaalsed, osalt ilmselt dekoratiivsed metalldetailid. Üksnes endise kortermaja asemel näeme lihtsat minimalistlikku mahtu. Uus paikneb tihedalt tänava ääres ning E rika Nõva ja Alar Kotli kaitsealuse hoone tagasiastet pole siin eesaiana jätkatud.
Seest on maja lummavalt üllatusterohke, esmapilgul labürintlik, liitudes tihedalt olemasoleva peahoone ja keeltemajaga. Uutele ülikoolihoonetele nii omane aatrium on siin lahendatud kõrgusesse aheneva, keerulise, mitmetasandilise amfiteatrina, mille alla on peidetud originaalse lahendusega 400kohaline konverentsisaal, kuhu valgus jõuab läbi laele toetuva nelja klaastahuka. Üldine kujundus on lihtne ja tehnitsistlik. Suurejooneline džäslik hoog ilmutab end lihtsates materjalides: betoonivalu, klaas, vineer, krohvipinnad. Fassaadi triibud korduvad klaasustel ja akendel, teisal jälle pilkupüüdvate aknalaudade ja sillustena. Lagesid kattev terasvõrk jätab kommunikatsioonid alasti. Nii tundub ruum lihtsalt suuremana.
Ruumilist põnevust ja asjalikkust kiirgab nii aatriumist (Teadlaste foorum) kui ka lükandseinaga kaheks jaotuvast konverentsisaalist. Ometi võlub mind hoopis väiksem, seest eksperimentaalset teatrisaali ja väljast stardivalmis kosmoseaparaati meenutav auditoorium, mille unikaalset sisepinda vorminud betooniraketis on tehtud painutet, servapidi üksteise peal laudadest. Hea näide ehitaja oskusest võimatuvõitu asi ära teha.
Uue maja söögikompleks, mis avaneb tänavale, asub kolmel tasandil: ülal söökla, keskel kohvik, kõige all keldrimaiguline “õllekas”. Mitmel tasapinnal asuv teadusinfokeskus avaneb samuti tänavale.
See hoone on keeruline masin, abiks õppimisele.
Arhitekt Ignar Fjuk, kas see maja lähtub ainult ruumiprogrammist või on seal taga midagi keerukamat?
Ehkki esmane lähteülesanne oli enam kui tagasihoidlik, osutus keeruliseks just eri ajastute, ruumikogemuse ja struktuuride logistiline sidumine. Pealegi selgus projekteerimise käigus, et paljud konstruktsioonid polnud sedavõrd tugevad, et neid täiendavalt koormata. Vana likvideerimine ja uuega asendamine paisutas paratamatult ruumiprogrammi ja avas võimalused tänapäevase teadus- ja õpikeskkonna loomiseks.
Töö aluseks oli 2006. aasta suvel toimunud riigihange. Lõpliku ruumiprogrammini jõuti alles siis, kui maja projekt oli üldjoontes juba valminud. Ent isegi siis täiendati programmi näiteks konverentsikeskusega, seejärel sain aga ülesande näha ette täiendav maht ka endise elamu tagusele alale. Oluliseks “kitsenduseks” oli Kultuuriväärtuste ameti seatud tingimus, mille kohaselt pidi olemasoleva peahoonega külgnev maht lähtuma peahoone arhitektoonikast ja markeerima endist korterelamut.
Projekteerimine toimus siiski eelkõige seest väljapoole. Hoone ruumiliseks ja logistiliseks keskmeks on Teadlaste foorum, mille kaudu saab eluõiguse enamik uutest üksustest ja funktsioonidest. Olemasolev on lülitatud uude keeruliste ja üsnagi erinevates helistikes ja tonaalsustes lahendatud ruumiliste sidemete abil. Kokku on see nagu igavest elu toetav linnamaastik, kuhu kõik on teretulnud.
Kui miski sind selle maja projekteerimisel mõjutanud on, siis mis see võiks olla?
Tagantjärele on seda äärmiselt raske öelda. Peamine mõjutaja on muidugi aastate jooksul kujunenud arusaam, mil viisil kavandada hoone siseruumi nii, et see looks eeldused mõjusa ning lisaväärtust, energiat andva keskkonna tekkimiseks. Ent ka see, et aastaid väldanud protsessi käigus sain tutvuda ülikooli eri struktuurüksuste köögipoole ja vaimsusega. Ülikooli akadeemilise õhustikuga. Ses mõttes on kohatundlikkusel siin mitu mõõdet. Ma ei pisendaks ka linnaehituslike ja linnaruumiliste aspektide, nagu liitumine peamajaga, sobivus keskkonda jms, tähtsust, kuigi peamiseks teejuhiks kogu protsessi vältel olid objekti seesmistest väärtustest ja ruumihierarhiatest kasvanud impulsid ja eesmärgid.
Kuidas seletada raamatukogu välisfassaadi keerukust?
Kindlasti pole siin tegemist pelgalt vormipõhise lahendusega. Esmalt muidugi müra- ja päikesekaitselised kaalutlused – ruum paikneb ju hoone lõunapoolses küljes, tiheda liiklusega magistraali ääres. Ent raamatukogu fassaadi kavandamisel olid olulisel kohal ka prokseemikast tulenevad aspektid, vajadus liigendada lugemissaal tsoonideks. Nii, et vaatamata ruumi suurusele ja avarusele leiaks külastaja endale selles siiski oma koha, teatud eraldatuse. Mõnusa koosolemise eelduseks on siiski kõigile osistele loodud maksimaalne mugavus ja turvalisus.
■Valminud 2012
■Autor Ignar Fjuk
■Kaasa töötasid arhitektid Neeme Tiimus, Kristi Smirnoff ja Erkki Ristoja.
■Sisearhitektid Kristiina Voolaid ja Helen Rebane.
■Konstruktor Märt Mõttus.
Tallinna ülikooli vastne teadusmaja tekitab nõutust: miks oli vaja ära lammutada keeltemaja (arhitekt Ester Liiberg, projekt 1976–78, valmis 1983) ning ehitada asemele märksa jõuetuma karakteriga hoone? Astra astub pigem sama jalga kõrval paikneva Miia Masso neomodernistlikku arhitektuuri esindava kortermajaga. Postidele tõstetud dolomiitseintega lammutatud ehitise monumentaalsust ning tõsidust asendab nüüd naiivsete värviliste dekoratiivelementide ja tehnitsistlike vigurdustega odavalt mõjuv fassaad.
Muidugi pole arhitektuur ainus valdkond, kus kaheksakümnendad on tagasi tulnud. Ent ometi eelistaks metafüüsilisusele pretendeerivale tohutule aatriumile ning kitsastele siserõdudele sõbralikumaid vähemformalistlikke pindu, kus aega veeta. Ilmselt tuleb siiski mõned põhiplaanilised möödalaskmised (nagu varjendilaadne sissepääs konverentsisaali) veeretada eelmise rektori ja juhtkonna kukile, kelle soovid pidevalt muutusid ning esitisest siseõue katmisest ning uuest haldushoonest kasvas ajapikku välja ülikooli suurim korpus. Ka ehitaja pole suutnud pakkuda uuele peahoonele, millena Astrat esitatakse, kõlblikku kvaliteeti.
Huvitaval kombel kuulus aga eelkõige poliitikuna tuntud autor Ignar Fjuk 1980. aastate alul pärast taasiseseisvumist kohati suisa heroiseeritud noorte arhitektide rühmitusse, mida kutsutakse nimega Tallinna kümme ehk Tallinna kool. Kuigi ei kõlba alahinnata mõttekaaslaste rolli meie ehituskunsti uuendamisel, näiteks postmodernselt tähenduslikkuse väärtustamises otstarbekuse kõrval, võib tagantjärele nende tegemisi ehk ketserlikult pidada mitte niivõrd eetikast ja esteetikast lähtuvaks protestiks liialt normeeritud arhitektuurimaastiku ja etableerunud võimurite vastu, kui püüdeks teha end nähtavaks ning saada ise olulisemaid tellimusi.
Kolmkümmend aastat hiljem on kadunud moraal ja on alles vaid mäng.
Karin Paulus
