Enne kui sured, tantsi!
Muusikaline kollektiiv 1000names mängib mul tihti arvutis ja nende loomingu sisu vastavust ansambli nimele ma ei eelda. Aga kui Cabaret Rhizome toob välja lavastuse nimega “Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured”, siis ei oska enne teatrisse minekut mitte midagi arvata. Pärast küll. Metafooriga tegemist polnud: tuhat tantsu laval tantsiti ja mitte keegi ei surnud enne lõppu ära.
Mutantants
Tuleb muidugi pähe legendaarne peosari “Mutant Disco”. Esimene omasugune, üks praeguse peokultuuri alusepanijaid, ühe püsiku maa-alune vars ehk risoom. Juba päris mitu põlvkonda on sellel peol tantsima õppinud. Mutant tähendab tüvivormist ootamatult kõrvalekalduvat, mutatsiooni(de)ga isendit. Tundes üsna hästi Cabaret Rhizome’i teatri tüvivormi – mis siis, et trupi liikmed ise võivad sellise asja olemasolu eitada –, on Kanuti saalis toimuv tõesti kõrvalekalle. Zooloogiliseks vasteks võiks tuua albinismi: ilma liigiomase pigmentatsioonita isend peab ellujäämise nimel palju rohkem pingutama kui tema normaalne liigikaaslane ning mõned tema meeled ei tööta nii nagu vaja. Asjale võib läheneda ka teistpidi. Cabaret Rhizome’i näitlejad on selles lavastuses tantsijad ning kuna kolm neljast pole seda ala õppinud, ongi kogu sooritus kergelt albinootiline. See teeb etenduse värskeks ja haruldaseks, tekitab kõrgendatud huvi ja kerget õõva.
Ehk tuhat tantsu, mida tantsida
Oleks siis sada. Aga tuhat. Pooleteise tunni peale jaotatuna jääb igale tantsule alla nelja sekundi. Siin pole midagi alla kriipsutada. See on tripp läbi kõige, mis mõistega “tants” seostub. Asi on väga andekalt kokku pandud, kiire, konkreetne, ilusasti komponeeritud. Emer Värgi video ja Johannes Veski muusika moodustavad sitke maa-aluse varre püsikule, mis tantsust tantsu taas puhkeb ja närbub. Laval toimuv on tõesti nagu mingi loodusfilm, mis etendub fast forward-nuppu all hoides. Tegelikult näeb ka päris loodusfilmi katkeid: tuhande tantsu hulka mahub hõrk valik loomade ja lindude paaritumis- ja võitlustantse suurel ekraanil.
Enne kui sured
See on huvitav. Miks just enne, kui sured? Kas peaks need tuhat tantsu jagama siis võimalikult laiale skaalale, et vanast peast ka veel midagi tantsida oleks? Aga samas – kui ei elagi vanaks, jäävad need ju tantsimata. Ma arvan, et “enne kui sured” ideaalne tähendus peaks olema “niipea kui võimalik”, sest kõik muud tähtajad annavad meile siiski mingi ootehetke. Surm aga ei ütle ette, kas ta ootab või ei oota. Nii et lubage mul nüüd rahus tõlgendada ja öelda, et “Mutantants” õpetab meile muuhulgas ka seda, et kõike, mida tahad teha, tee parem kohe. Isegi kui ei oska või ei suuda. See asi näidati suurepäraselt teatris ette. Ja näidatakse veel. Päris kindlasti kuulub see etenduste hulka, mida vaadata, enne kui sured.
“Mutantantsu” on võimalik vaadata 26. aprillil Tartu Uues Teatris ja mai lõpus ning juuni alguses Kanuti Gildi SAALis.
Esietendus 28. märtsil Kanuti Gildi SAALis.
