WAAL: Uuema põlvkonna Eesti ehtekunstnike looming
Tanel Veenre
Printsess: “See pisike pross (materjalideks lisaks merihobukesele opaalid, roosa kvarts, akrüülvaik, hõbe ja kuld – Toim.) oli osa mu magistritööst aastal 2005. Vapper iludus on rännanud näitustega mööda ilma (Itaalia, USA, Hispaania, Saksamaa, Prantsusmaa... ), kuid ikka truult tagasi tulnud. Olen teda siis kodus lahti pakkides vaadanud ja mõelnud, kuidas mina olen kasvanud ja tema mitte, Printsess ongi jäänud selliseks veidi naiivseks ja läbipaistvaks. Siis käib nagu mingi nõksatus läbi ja ma tahaks ka ise hakata tagurpidi astuma, nagu Benjamin Button.
Tänu Printsessile see päris võimatu ei olegi.”
Tiigerliilia: “Üks minu kallimaid ehteid (ja seda siis rahalises mõttes, 1600 eurot) on tänuväärse koha leidnud Erika Demmelhuberi kollektsioonis Saksamaal. 2004. aastal loodud kaelaehte materjalid on põletatud puu, eebenipuu, luu, hõbe, jaapani lakk, kuubik-tsirkoon ja klaaspärlid.
Mul on väga hea meel, et pr Demmelhuberi puhul on tegu sellise ehtekollektsionääriga, kes mitte lihtsalt ei kogu kalleid ehteid kapinurka, vaid ka kannab neid. Tean, et mu töö on heades kätes!”
Päevast päeva: “Hetkel on mu mõtted ja süda minu viimase ehteseeria juures, kus peategelaseks eesti must leib. Leib oma lihtsas argisuses on loodud ehetes võrdväärne partner sellistele klassikalistele materjalidele nagu kuld, hõbe, raud, erinevad vääris- ja poolvääriskivid.”
Parved: “Teatud sorti linnud, putukad, kalad elavad parvedes. Parv on kooslus, mille eksistents ei toimi üksi olles. Nõnda nagu ka üksikud mõtted moodustavad terviku teineteisega ja kogunevad kokku parveks, lastes voolul end vajalikus suunas kanda.
See töö sai läinud talvel rahvusvahelisel Tallinna rakenduskunsti triennaalil Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi ostupreemia väärtusega 600 eurot. “Parved” pole kõige hinnalisem ehe, mis ma teinud olen, küll aga kõige värskem ja kindlasti üks olulisim müük momendil, kuna ehe jääb muuseumi kollektsiooni ja on vaatamiseks väljas kõigile külastajatele. Tehniliselt on töö teostamisel kasutatud vormitud nahka, luugraveerimist ja traditsioonilisi kullassepatöö võtteid.”
Allikas: “mahukaim osa selle ehte teostamisest kulus opaali graveerimisele, mida tegin Saksamaal Idar-Obersteinis kasutades sealse kooli Fachhohchule Trieri kivilihvimistöökoda. Ehe on inspireeritud veest ning vee liikumisest – jõuline ja samal ajal väga habras ning dünaamiline.
Lisaks kivi graveerimisele nõudis aega ka eri materjalide – luu, pärlmutter, opaal – kokkuühendamine.
Praegu rändab ehe põhjamaade ehtekunstinäitusega Coolest Corner. Tallinnas saab rändnäitust näha märtsist 2014.”
Tark süda: “Esimene kallihinnalisem ehe läks 1999. aastal Norra erakogusse. Hinnaks oli üle 4000 Eesti krooni, mis oli tol ajal algaja ehtekunstniku jaoks suur-suur summa.
Kuna ehe on väga kerge, siis reageerib umbes 20 cm pikkuse tamiili otsas rippuv viljapea värelusega igale keha liigutusele. Materjalideks on selle rinnanõela puhul kasutatud pleksiklaasi, tamiili ja (leht)kulda.”
Ristik: “Kandes teeb see ehe vaikset heli, justkui tuletades meelde enda olemasolu. Materjalideks on siinpuhul vanavanemate kasvatatud kirsipuu ja aiamaalt korjatud kreekide kivid. Ühendustes on kasutatud aga messingut ja hõbedat.”
Kõrbetühjusest inspireeritud: “Kord tuli mu juurde klient Olga ning rääkis, et ta näeb unes tihtilugu kõrbeid ning liivatorme. Selle peale tekkis mul mõte realiseerida tema unenäod. Selle sõrmuse loomine nõudis palju loovust ning tänapäevaste juveelitootmise tehnoloogiate kasutamist. Alguses lõime arvuti abil sõrmuse 3D-mudeli. Seejärel valmistati 3D-printeri abil sõrmuse vahamudel ning alles seejärel valati sõrmus kullast, viimistleti detaile ning lisati kivid. Kasutasime kolme eri värvi kulda ning inkrusteerisime valgete ja mustade briljantidega.”
Kõige kallim ehe, mille ma sellel aastal olen müünud, on sõrmus hinnaga 2800 eurot.”
Vanaema mälestuseks: “Väidetavalt tajub suurem osa inimesi ehteid mälestustena. Me saame ehteid inimestelt, kes on meile kallid ja tähtsad, või siis mingi erilise teene eest või hoopis tähtpäeva puhul. Ehted kannavad endas neid meeldivaid emotsioone ja seepärast pole minu jaoks kõige kallim ehe mitte minu enda tehtud, vaid pärandusena saadud ehe, mälestus minu kaunist vanaemast Annast. Vanaema jutustas selle ehte kohta hämmastavaid lugusid ning seepärast on tema antud ehe minu jaoks siiamaani täis imet ja võlu.”
Keegi pole täiuslik: “Vanasti olevat meistrid teinud oma tööd äärmise pühendumisega. Ühte kivi olla enne lihvimist vaadeldud isegi kuni pool aastat. Mina ostsin selle amtriinikristalli 1999. aastal Stockholmis õppides. Vahel vaatasin teda, uurisin vastu valgust suletisi (kristalli loomulikke vigasid) ja panin siis karpi tagasi.
Eelmisel kevadel, ligi 13 aastat hiljem, olin valmis kivi pulbristamiseks – mis see lihvimine muud on, sest enamik kristallist voolab töö käigus pulbrina kraanikausist alla. Pisut modifitseeritud briljantlihvis kivi justkui sulaks servast nagu klaas, kuid tegelikkuses pole kvartskristalli sedasi sulatada võimalik. Niisiis lihvisin kogu kivi traditsioonilistel meetoditel käsitsi. Veel sai kasutatud rohelist kulda; sulamit, milles on koos vaid kuld ja hõbe.
Sõrmus on oma tüübilt solitare, ühe kiviga sõrmus, mis on väga levinud näiteks kihlasõrmuste hulgas. Sellest ka töö nimi!
Ehte ostis (1830 euro eest – Toim.) üks Itaalia kollektsionäär Padovas toimunud näituselt.”
Minu abikaasa sõrmus: “Abielusõrmuse idee – igavikku sümboliseeriv kullast katkematu rõngas – ulatub aastatuhandete taha vanasse Egiptusse. Püüdsin kontseptsioonilt täiusliku sõrmuse poole, millest lihtsamaks enam minna pole võimalik: järele jäi puhtast kullast ringikujulise profiiliga rõngas. Kullast, millele pole lisatud ühtegi teist metalli; mis on nii pehme, et hammustades jäävad täksud peale. Seepärast tegin sõrmused igaks juhuks paksemad, tugevus- ja kulumisvaruga. Puhta kulla teine iseloomulik omadus on äärmine keemiline passiivsus. Maakeeli öeldes, tee temaga mida tahad – sulata üles, jahuta maha – ikka särab!
Puhtast kullast ehe ei vaja seetõttu ka erilist viimistlemist, põhimõtteliselt võib jahtunud sõrmuse otse vormist sõrme panna.
Metalli sulatamine on üks võrdlemisi maagiline tegevus, vaja on selleks vaid tiiglit, vormi ja vähemasti 1200kraadist kuumust. Üks ilusamaid paiku sellise temperatuuri leidmiseks võiks olla mõne hästipuhastatud tulemäe kraatriserv, kust ühtlase joana punaselt hõõguvat laavat välja voolab. Tulemäge Eestis pole, seetõttu viisime sõrmustevalamise tseremoonia ellu pulmapeol ühe vana mõisa õuel kõigi külaliste juuresolekul.
Materjal: puhas kuld (proov 999), kaal: 12,8 g, emotsionaalne väärtus: hindamatu.”
Aeon*: “Kaelaehe koosneb kaheteistkümnest kahekihilise konstruktsiooniga hõbetraadist valmistatud kerast, mida ühendab vabalt liikuv kuldtraadist ring. Seda ehet on inspireerinud idee Õpetaja ja õpilaste (miks mitte Kristuse ja tema jüngrite) suhtest. Kaelaehte lukuks ja kooshoidjaks – keskseks figuuriks – olev suur kuldrõngas kujutab Meistrit ja tema õpetust ning väikesed liikuvad rõngad selle idee interpretatsioone ja tõlgendusi.
Pean seda kaelaehet (hind 620 eurot – Toim.) väärtuslikuks temas peituva sõnumi, tehnilise konstruktsiooni ja esteetika tõttu. Ning olgem ausad: ta lihtsalt meeldib mulle!”
* – sõna kasutatakse kreekakeelses tähenduses igavik, ajastu jne.
