Elu ühes päevas: Ingmar Muusikus
Loodusfotograaf Ingmar Muusikus (42) elab Paides ja sätib ennast kevaditi rabavaikusesse tedremängu jälgima.
“Mu päev algab õhtust – kui käes on aprill, on tedrekukk 4.07 juba platsil, vähemalt eile oli. Ja õhtul on mugavam metsa valmis minna kui keset ööd.
Kaasa võtan jube palju asju, ja lohistan neid terve kilomeetri üle soo. Fotoasjad on seljakotis. Aga vean endaga ka suurt kalameeste kelku, milles on magamiskott, soojad riided, söögid-joogid, madrats…
Veel mõne päeva eest oli metsa vahel lund ja kelku oli hea vedada. Siis oli äkki kõikjal vesi ja mu kelk toimis nagu laevuke.
Võtan kaasa kõvasti võileibu ja kiirnuudleid või kiirputru, mida ei pea keetma, vaid mille valmistamiseks piisab kuumast veest. Ja šokolaadi ja kommi – see hoiab veresuhkru tasemel.
Linnas elades ei kujutaks ettegi, kui häälekas võib olla kevadõhtune soo. Kiivitajad laperdavad, tikutaja teeb oma kummalisi hääli, rüüdid lasevad kaeblikku vilet, nagu oleks neil mingi hingevaev.
Selle vaatlusonni ehitasin ma koos metsamehest sõbraga just nimelt tetrede jälgimiseks. See on madal ehitis, kus saab pikali olla, hädapärast ka istuda. Umbes kaks meetrit pikk.
Õhtul sätin ennast paika, söön midagi, ja kuulan hääli.
Kusagil kluugutavad kured, koovitaja teeb mängulendu. Ja veel hilja ööni tuleb soo peale hanesid, kes vahel nii valjult lärmavad, et uni läheb ära. Hommikul panevad nad jälle varakult minema, nii et pildistada neid ka ei saa.
Tavaliselt tuleb mul vaatlusonnis ülihea uni, ainult nina külmetab, kui on karmim pakane. Tegelikult mulle jahedas ja isegi külmas magamine meeldib.
Kell neli hommikul piiksub telefonialarm. Väljas on pime nagu kotis, esimese poole tunni jooksul midagi pildistada ei näe. Saab ainult kuulata. Veerand viis näeb juba tetrede valgeid sabapeegleid.
Võiks kohvi juua, aga ma pigem kuulan. Et kustpoolt hääled tulevad ja kui palju linde kokku on.
Põie kergendamiseks on mul onninurgas väike kanister. Kui välja läheks, oleks terveks päevaks tetredega läbi.
Viie paiku mäng juba käib. Tedred lendavad igaüks oma platsile. Keskel on kõige kõvem kukk, servas nõrgemad mehed.
Algul on tsuhh ja tsuhh ja siis algab ühtlane mulin. Isased lähevad üksteisele vastu, võtavad ähvardavaid poose, vahel lähevad karvupidi kokku,
Kui isased on oma võitluse ära pidanud, lendab emane isase juurde ja nüüd tantsib isane juba emase ümber.
Kui mäng läbi saab (kell kaheksa), mõtlen, et magaks tunnikese, aga enamasti virutan üheteistkümneni välja.
Panen asjad kokku ja jälle rühin oma kelguga üle soo. Otsin uusi võttepaiku, vaatan, kus on üleujutusi, mis linde vete peal näeb.
Hiljuti passisin konnakotkast, olin kõhuli kraavikaldal ja jälgisin poolteist tundi üht oksa, kus ta tavaliselt istub. Ei tulnud. Ajasin ennast püsti, et lähen edasi – ja ta istus mu seljataga. Tõusis lendu, tegi tiiru, ja läks.
Naine arvab, et mul on asotsiaalseid kalduvusi. Selles mõttes, et inimeste maailm mulle palju korda ei lähe. Eks ta siis räägib, mis inimestel uudist, ma kuulan huviga. Teinekord veab teatrisse kaasa. Viimati oli Vanemuise “Härra Amilcar”. Mulle meeldis, Jüri Lumiste oli eriti hea.
Täna vahetasin autokumme, käisin teeninduses. Mängin kodus poisiga jalgpalli (naabrid, vabandust!!!). Kui naisel tööl pikemalt läheb, käin poes varusid täiendamas. Köögis ma väga kõrget pilotaaži ei harrasta, ikka makaronid, ikka pelmeenid. Aga mõnikord koorin ja keedan kartuleid. Prügikasti väljaviimise vastu ei ole mul kõige vähematki. Vaibakloppimine, nii et paneelmajad vastu kajavad, on selgelt mu tugevaim külg.
Ja muidugi tegelen ma kassiga, kellele me anname aina uusi nimesid. Üks nimi oli Ülo Mäo, mis tuleneb häälitsusest, mida ta teeb (ta räägib palju). Õhtul tahab ta, et me teda taga ajaks, ja me teeme seda rõõmuga.
Siis olen arvutis ja panen pilte ritta – neid sai päeval tehtud oma kolmsada. Mõtlen lugude peale, mille tähtajad lähenevad. Eks ma teen neid ikka viimasel minutil.
Ma ei kujuta ette, et ma istuksin kontoris ja laseksin ennast toimetajatel jooksutada. Õigupoolest – kujutan küll. Ma olen seda aastaid teinud, ilmselgelt liiga kaua. See on hoopis teine elu ja mulle see ei sobi.
Kui poiss vaatab telekast jalgpalli, vaatan ka üle õla – et kas Manchester City võidab karika või mitte. Poiss on miskipärast veendunud City fänn, aga Hispaania klubisid ta ei salli. Mul selliseid veendumusi ei ole, peaasi et oleks huvitav mäng.
Magama lähen ühe-kahe ajal öösel. Aga võin minna ka kell kümme, kui hommikul vara pildistan vee ääres tutkaid või luuran tildrite järele. Kevad on selline aeg, et magada eriti ei raatsi.”Elu ühes päevas. . . on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.
