AREENI KAANELUGU: Tekstist tiine Utoopia
Andrei Hvostov mõtestab Tom Stoppardi “Utoopia rannikut” triloogia kahe esimese osa põhjal.
Tom Stoppardi “Utoopia rannik” on triloogia, millest Eesti publikul on seni võimalik näha vaid esimest ja teist osa. Kirjutada “Utoopiast” praegu on mõneti veider, umbes nagu võtta ette Wagneri “Nibelungide sõrmuse” analüüs, ilma et oleks viimast osa – “Jumalate hukku” – nähtud.
Aga elu on kiire, pole meil aega oodata, millal Vanemuise ja Ugala ühistööna tuleb lavale Stoppardi “Utoopia” viimane osa. Midagi peab arvama kohe ja nüüd. Õnneks annab Linnateatri ja Draamateatri lavastuste nägemine mõtteainest kuhjaga.
Esmalt sellest, mis on Priit Pedajase ja Elmo Nüganeni lavastuste anima, selle raudvara ja esmapõhjus: see on ülimalt kirjanduslik tekst. Rõhutan – kirjanduslik.
