Nädala raamat: Venemaast – hea ja halva, koleda ja ilusata
Rosa Liksom “Kupee nr 6”
Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2013. 171 lk.
Soomlanna Rosa Liksomi raamatul “Kupee nr 6” oleks justkui kõik eeldused olla klišeedest kubisev ila. Mõelda – (rongi)reisikiri Venemaalt. Veel üks lisaks tuhandetele lehejuttudele, sadadele raamatutele ning Teet Margna ja Kristjan Jõekalda saatele Kanal 2s. Eelarvamus ütleb, et küllap võetakse siingi jutuks kombinatsioon, et venkud, kel silmad nii soojad ja süda lahke, joovad kui loomad. Ja teevad siis joomase peaga asju, mille peale iga loom ei pruugi tullagi. Ja et Venemaa on ühteaegu otsata hädaorg ning ääretu paradiisiaed.
Aga selleks, et kõike seda näha-tunnetada, ei pea ju tänapäeval ilmtingimata raamatut lugema. Piisab, kui avad mõne temaatilise videolõigu Youtube’is, ja laks on käes.
Niisiis satub 80ndate teisel poolel rongireisil Moskvast Siberi kaudu Mongoolia pealinna Ulaanbaatarisse kitsasse ja haisvasse kupeesse soome tüdruk. Ja koos temaga elunäinud vene mees. Mees joob, sööb ja räägib. Pidevalt räägib. Tüdruk vaikib ja mõtleb. Vahel joonistab. See soome tüdruk on juba aastaid õppinud Moskvas ülikoolis, mistõttu pole vene rahvas, keel ja olud talle tundmata suurus.
Ja ometi on see Venemaa, mis rongi akna ja reisikaaslase rämeda suuvärgi kaudu kupeed täidab, midagi hoopis muud. Midagi, mille kirjeldamisega tavaliselt hätta jäädakse. Tavapärasest – hea ja halb, kole ja ilus – mõõtkavast ei piisa.
Ses kupees on konflikt mitte seepärast, et mees ikka ja jälle tüdrukult aina rämedamal kombel keppi nõuab: “Kui sa muud ei taha, siis kasvõi suhu. Nii kuradi tüdinud olen ma, selg küürus, pihku peksmisest.” Vaid et sama mees karjub mõni päev hiljem meeleheitlikult: “Löö vähemalt! Viruta vanale sokule vastu pead, sa lits. Mu väike sadistike. Anna jalaga. Viruta munadesse, et ma tunneksin elu. Õpeta mind elama ja anna rahu. Ka kõige mädam vene lits on etem kui sina. Ma tahan hinge heita. Stepsel välja, juhe pooleks … Lõika juhe läbi.”
See on lihtsalt näide raamatu iseloomust, kuigi sisust räägib vähe. Täpsem on ehk ühe soome kirjandusteadlase öeldu: “See reis on luupainaja ja ühtlasi karmilt ilus arengulugu.”
Ja võib-olla räägib autor hoopis painavatest saladustest ja hingehaavadest, mille eest saabki põgeneda vaid metsikult juues või teadmata suunas rongiga sõites.
Liksom on tõeline Venemaa tundja, suurepärane lõhnade, maitsete, häälte, esemete, söökide ja jookide kirjeldaja. “Mehed pakkusid tüdrukule halvasti lõhnavat viina ja hästi maitsvat kala. Vaigu järele lõhnav mees, kellel olid uskumatult lagunenud hambad, rääkis, et möödunud suvel oli Hiinast tulnud mööda Amuuri keemiatehasest saadetud mürgipraam ja tapnud peaaegu kõik kalad.”
