Nädala album: Jõuduo mahlasem ja dünaamilisem teine kauamängiv
Talbot “Scaled”
(Talbot)
Ilmselt kõige tihedamalt välistuuridel käiv Eesti bänd on andnud välja oma kolmanda helikandja pärast EPd “Tundra” (2008) ja debüütalbumit “EOS” (2010). Teisel täispikal jätkab doom’i-duo üldjoontes tuttaval suunal, luues üksnes trummi, basskitarri ja süntesaatoriga aeglaselt tatsuvat ja äärmiselt tõhusat metal’it, mille puhul ei ole ka puritaanid kitarri puudumist pahaks pannud. Oma näo säilitamist ei tuleks siiski näha kui paigaltammumist.
Torkab kõrva, et uuel albumil meenutab stuudiosalvestis senisest enam nende suurepärastel laividel kuuldavat ehk helipilt on eelmise albumiga võrreldes märksa mahlasem, nüansirikkam ja dünaamilisem (kuigi ka uue albumi on produtseerinud bänd ise). Kohati kostab siit ka nende viimastel Eesti kontsertidel kogetud agressiivsemat lähenemist, mida toidab paljuski lauljast trummari Jarmo Nuutre jõuline ja varasemast mitmekesisem, ehk isegi psühhedeelsem mängustiil ja senisest veelgi kurjem “ürgkorin”. Vastukaaluks on plaadil suurem roll Magnus Andre nn puhtal vokaalil, mis astub mitmes loos Nuutre death-metal-mörinaga omamoodi kaunitari ja koletise dialoogi.
Täiesti uuest küljest kuuleb aga duot plaadi lõpuosas. Meloodilist ja mõtlikku nimilugu võib nende muu loomingu taustal pidada isegi poplooks, olgugi, et see pop on midagi varase Nine Inch Nailsi ängiballaadide laadis. Kaks viimast pala on sujuvalt kokkumiksitud ning ilmselt on mõeldudki ühe kaheosalise loona. Teine ja vihasem osa, trippiv lõpulugu “Hallelucinogen”, paneb moodustama žanrinimesid nagu psych-stoner (kui laulab Andre) või death-psych (Nuutre vokaaliga osades). Seda ja avalugu “Spectral Express” võibki pidada ühtlase plaadi tugevaimateks.
Kui kaks viimast lugu on vihjed Talboti tulevikuplaanidele, siis näib, et bänd ei karda valmistada pettumust neile, kes ootavad lubatud “mammutit näkku”, ja on valmis hülgama isegi eesliidet “doom-”. 7/10
