HOMSES EKSPRESSIS: Guantanomo vanglat juhtis väliseestlane
EKSKLUSIIVINTERVJUU: Kontradmiral Mark H. Buzby on ilmselt kõrgeimale ametikohale jõudnud eesti juurtega sõjaväelane USAs. Sel nädalal läheb ta erru ja plaanib oma esimest reisi ema sünnimaale Eestisse.
Ameerika äärelinnades kaotavad tänavad sageli oma nimed. Otsekui oleks linnaplaanijad tüdinult käisega üle lauba rehmanud ja (sest „Kes sinna ikka läheb!“) lihtsama vastupanu teed minna otsustanud, jäävad laineplekist laohooneid, tumepruunidest tellistest sotsiaalmaju või ka pelgalt heina kasvanud muruplatse täis piirkondades tänavasiltidele alles vaid tähed või numbrid.
Washington DC-s leiab see üleminek aset üsnagi linnasüdames, kõigest mõne kilomeetri kaugusel Valgest Majast ja Kapitooliumist.
Ka olemuslikult pole siin tegu jumalast unustatud äärealaga, mille tolmunud tänavatele juhtub eksinud takso vaid üle päeva, pigem vastupidi. M. tänavaga piirneb näiteks ajalooline Navy Yard, kust juhitakse tänaseni USA mereväe tegevust. Kõrgest müürist piiratud suur ja puurvarjuline „linn linnas“, mille vanimad hooned - kahekordsed ja vaoshoitult valgeseinalised puumajad - ulatuvad laevastikukvartali asutanud president Washingtoni aegadesse.
Eelpoolnimetatud majade kõrval, ühes suures ja eneseusu minetanud naisena ilmetus, kuid kahtlemata praktilises ja igati vajalikus beežis kivishoones, töötab ka kontradmiral Mark „Buz“ Buzby (56), kelle läinud aasta lõpus surnud eestlannast ema kandis neiupõlves nime Aino Peterson.
Veidi enam kui 9000 alluvaga admirali ooteroom näeb välja just selline, nagu võiks ette kujutada. See on hämaravõitu ripplagedega kontor, mille seintele on kinnitatud palju erinevates suurustes laevafotosid ja jooksvaid teadaandeid, maailmakell kellaaegadega kodeeritud lokatsioonides (ZULU, CENT, FE jne) ning raskestimääratletava vanusega sekretär, kes on dekoreerinud oma laua plastmasstähtedest moodustatud sõnaga „Spring“. Kusjuures iga täht on miskipärast erinevas suuruses ja erinevas tähelepanunõudvas värvitoonis.
Viimne kui üks vastutulija näib andvat oma parima, et mõjuda külalislahkelt, kuid kõige karulikuma käepigistusega saab hakkama siiski khakivärvi univormi kandev admiral Buzby ise. Ta räägib ka eriliselt selgel ja kõlaval häälel - rahvuskonservatiivne erakond kahekordistaks Eestis oma valijaskonda jalamaid, kui nad endale vaid admiral Buzby suguse eestkõneleja saaks.
Kui palju te suhtlesite kinnipeetavatega?
Nägin neid iga päev. Arvasin, et mu ülesanne on neid kõiki regulaarselt üle vaadata, et veenduda, et nad on tõepoolest humaanselt koheldud. Aga ma otsustasin, et ei räägi nendega sõnagi, kuigi mitmed neist proovisid minuga vestlusse astuda. Ma lihtsalt naerasin ja lehvitasin ja astusin edasi. See oleks õõnestanud valvurite autoriteeti, kui nad juba bossiga oleks rääkida saanud.
(Veidi hiljem kandub jutt aknalaual lebavale puidust nikerdatud relvolverile. Nagu selgub, voolis selle välja Kuuba põgenik, kes ujus ühel päeval Guantanamo Baysse, et varjupaika paluda. Admiral selgitab, et tulija paigutati eraldi kinnipidamiskohta, mida Guantanamo Bays haldavad immigratsioonivõimud ja märgib, et taolisi kuubalastest varjupaigaotsijaid oli Guantanamos kümneid, „sageli arstid, väärt inimesed; head inimesed,kes tahavad lihtsalt paremat elu.“)
Mis oli Guanatanamos kõige meeldesööbivam?
Näha teist inimolendit trellide taga ja ahelates! Kui sa pole sellega harjunud, võib see olla teatav šokk.
