Nädala album: Moodsa popmuusika kraadiklaas
Rudimental “Home”
(Asylum/Atlantic)
Kui Ühendriikides on praegune ööklubi päritolu tantsumuusika edu midagi suhteliselt uut – olenemata sellest, et tulemust mõõdetakse pigem festivalide kassas, edetabelisse jõutakse episoodiliselt –, siis Briti singlitabelis on vastava valdkonna muusika mitukümmend aastat koduselt loksunud. Kui edetabelielule vaadates diagnoosida – number ühed Duke Dumont, Swedish House Mafia, Avicii, Daft Punk ja nädala albumi kangelane Rudimental –, siis pigem kõlab tantsumuusika toel valminud popmuusika, mitte ootamatult edukaks saanud varjulise ööklubi ilming.
Ja seoses Rudimentaliga – põhimõtteliselt alles üleeile tegutsemist alustanud kvartett Hackneyst – neil on ette näidata ka edukas album, kerge dance-act’i kohta siiski haruldane saavutus, ja see teeb trupi kodumaal ilma kui aasta 2013 seni suurim debüütplaat.
Niisiis võib Rudimental end pidada sensatsiooniliseks uustulnukaks. Ja meie asi oleks uurida ja küsida, kas nad lauale ka midagi uut toovad. Ega ei too. 12 laulust kaks õõtsuvad mahedas house’is, neli neist on moodsate kaunistustega pop, mis võiks pärineda ükstapuha millise popartisti plaadilt, ja kuus lugu kasutavad suuremal-vähemal määral drum’n’bass’i rütmivõrestikku. Viimasena nimetatud on ka “Home’i” raskuspunktiks, keskseks kullaks ja peamisteks hittideks. Ja nende lugude suursugusus, laiaplaanilisus, võib olla ka vokalist John Newmani hääle karakter (“Feel The Love”, “Not Giving In”) osutab, et Rudimentalile on ehk teed rajanud hoopis Gnarls Barkley. Nagu EDM-dünamiitidega üles buustitud pop-soul, võib kokkuvõtvalt kogu plaadi kohta öelda.
Enne kui lasta häirida end sellest, et esileküündiv uus staar ei paku midagi tõeliselt uut, tuleb meeles hoida, et noorele publikule kõlab see muusika siiski värske ja teistsugusena. Üldharivast vaatenurgast on loengud breakbeat’ist 90ndate alguses asjakohased, aga etteheidetena poolikud. Samamoodi nagu 80ndate indinoorsugu kuulis oma kaasaegsete bändide kaudu esimest korda 60ndate poppi. Samamoodi nagu praegused psühh-rokki tarbivad noored kuulevad wooden-shjipside-moon-duode kaudu esimest korda psühhedeeliat, krauti ja Suicide’i. Ei saa heita 16aastasele ette, et ta Rudimentalit bläästides midagi vana kuulab. Teda polnud sellel ajal.
Rudimental ja “Home” – adekvaatne näide asjade seisust popmuusikas aastal 2013. Ta tantsib, ta mürtsub. Paneb sisemuse võbisema nagu energiajook. On kompresseeritud kui keemiline laboritoode. Ja laulab pompoosseid, võidukaid laule. 7/10
PS: Veidrates edetabelites, mis arvutavad, millistes riikides on Rudimentali lugusid YouTube’is kõige rohkem vaadatud, seisis meie pisike-pisike Eesti möödunud nädalal kümne aktiivsema Rudimentali “vajutaja” hulgas. Lugude “Feel the Love” ja “Waiting All Night” juures.
