Jaan Ruus hoiatab: Suur Gatsby
F. Scott Fitzgeraldi 1925. aasta romaani (eesti keeles 1966, 2005) moraalse perspektiivi asemel (südant ei saa osta ka suure raha eest) käib siin hoopis glamuuri demonstreerimine.
Muidugi, võime ju öelda, et vibreerivad kahekümnendad aastad, mille tunnetust romaan kannab, on filmis täiesti olemas, selles palavikulises liikumises, hiphopmuusika ja Gershwini “Rhapsody in blue” kokkumiksimises. On multiekraan, katkendid vanast kroonikast, kollane limusiin ja ülesulamised, tagasivaated seepias. Kaadrid kestavad vahel sekundi. Kiire montaaž piitsutab tempo üles. Streoskoopiline 3D lisab isegi teatavat kinematograafiaeelse vaatemängu ilmet, kui vaatasid kõrge torni otsast alla avarale ringpanoraamile, milles arvukad tegelased olid poosidesse sätitud kui nukud.
Muidugi, igal kineastil on õigus oma nägemusele. Luhrman tegi nooruses muusikavideoid ja on neile truuks jäänud. See laad sobib talle. Lavastuskunstniku ja abikaasa Catherine Martini (kes võitis filmi “Moulin Rouge” eest Oscari) abiga on Fitzgeraldi kirjeldatud sümbolitest saanud uhked high society party’d, kus daamid saalivad säravates õhtukleitides ja härrad vestlevad sundimatult 1920. aastate rätsepaülikondades ja moodsa lõikega triiksärkides. Tolle ajastu soengud on ülimalt viimistletud.
Näitlejad on valitud hästi. Kuid jutustaja Nick (Tobey Maguire) on lihtsalt kuiv. Lavastaja identifitseerib ennast pigem Gatsbyga (Leonardo DiCaprio), ei soovi näha tema traagilisust ja teeb temast tegelase, keda tuleb hoopis kadestada. DiCaprio Gatsbyt on filmitud, nagu üht staari ikka tuleb filmida – glamuurselt ja ülistavalt. Lavastaja pole huvitatud näitlejatest. Ta kujundab ekraanil poose, millega lahutab meelt.
Tallinn – CC Plaza, Solaris; Tartu – Cinamon, Ekraan; Narva – Astri
