Tegu polnud enam selle “Tähesõdade” kuivikust poolvennaga, kes ei saanud kunagi täielikult üle teleseriaalist filmiks kasvamise traumadest ning mõjus eelkõige “tänu” kapten Kirki kehastanud William Shatneri arhailisele näitlemisele pooliganenud retro-pompoossusena. Kergelt nohiklik, aeg-ajalt huvitavaid eksistentsialistlikke probleeme püstitav pseudoteaduslik seletamine, kohmakas Shakespeare’i tsiteerimine ja keskpärased eriefektid asendusid lõbusamate karakterite, kiiretempolise loo ja laitmatu visuaaliga. Ja … sellesama pseudoteadusliku seletamisega. Üheks (vaieldavaks) nõrkuseks jäi “Star Treki” filmides tihi esinev häda: paeluvate pahade puudumine.