“Otse pimedusse” – filmilaadne toode

Tormakas tempo, suurejooneline katkematu märul ja täiuseni poleeritud tehisilu: uut “Star Treki” filmi vaatas Hannes Aava.

Veterankaubamärgi “Star Trek” kaheteistkümnes film on Hollywoodi ulme-superstaariks tõusnud J. J. Abramsi 2009. aastal taasalustatud loo teine episood. Abrams on enda kirjutatud ja lavastatud hommage-ulmekaga “Super kaheksa” (2010) tõestanud, et suudab oma eeskujude, žanri legendide George Lucase ja Steven Spielbergi vaimus luua eepiliste vaatemängude kõrval mõjusa narratiivi ja karakterite kaudu ka midagi emotsionaalselt paeluvat. Ja “Star Treki” esimene episood mõjus esimesel vaatamisel loogikavigadele ja kohati päris piinlikele huumoriavantüüridele vaatamata küllaltki värskelt.

Tegu polnud enam selle “Tähesõdade” kuivikust poolvennaga, kes ei saanud kunagi täielikult üle teleseriaalist filmiks kasvamise traumadest ning mõjus eelkõige “tänu” kapten Kirki kehastanud William Shatneri arhailisele näitlemisele pooliganenud retro-pompoossusena. Kergelt nohiklik, aeg-ajalt huvitavaid eksistentsialistlikke probleeme püstitav pseudoteaduslik seletamine, kohmakas Shakespeare’i tsiteerimine ja keskpärased eriefektid asendusid lõbusamate karakterite, kiiretempolise loo ja laitmatu visuaaliga. Ja … sellesama pseudoteadusliku seletamisega. Üheks (vaieldavaks) nõrkuseks jäi “Star Treki” filmides tihi esinev häda: paeluvate pahade puudumine.