Nädala album: Robotid heiskasid purjed
Daft Punk “Random Access Memories”
(Columbia)
Mõni nädal tagasi tähistasime pereringis isa 60 aasta juubelit. Taheti muuhulgas, et äkki kirjutaksin paar toorikut sobiva muusikaga, mis lauas nostalgitsemise taustaks võiks mängida. Küsisin siis, et missugune see muusika ka olema peaks. “Nagu Earth, Wind & Fire,” instrueeriti.
Olles nüüd selle kauaoodatud Daft Punki plaadi korduvalt läbi kuulanud, võib öelda, et tegelikult oleks võinud ka seda juubelil mängida. Kas või kümme tiiru järjest. Ammu pole ühtegi uut plaati kuulnud, mis ammutaks nii otseselt oma inspiratsiooni soulist-diskost-funk’ist, ja just nimelt sellisest, mida tehti USAs (eelkõige läänerannikul) 70. aastate lõpul ja järgmise kümnendi alguses. Jah, DP plaat kõlab, nagu oleks apteeker neile välja kirjutanud retsepti: võtke sada grammi Hall & Oatesi, võtke lusikatäis Doobie Brothersit, Fleetwood Maci, Steely Dani, võtke sedasama Earth,Wind & Fire soulidiskot; võtke isegi väike pitsike Eaglesit, enne magamaminekut võtke näpuotsaga sisse ka startreklikke orkestratsioone. Saategi oma west coast-yacht rock plaadi valmis..
Minevikku kaevudes on DP praktiliselt kõik enda seni tehtu muusikalisse prügikasti või mingisse muusse minevikuauku pildunud. Vahendid vähemalt. French house on täiesti kadunud, sündid ja trummimasinad nendega koos. Nende asemel nõksutavad stuudios kogenud Cali stuudiopillimehed, kes omal ajal just ülalmainitud bändidega stuudiotes iga päev samasugust muusikat plõnksutasid. Vanast DPst on alles üksikud elemendid – meloodiajoonised muidugi, ka firmamärk-vokooderit kuuleme praktiliselt igas loos. Instrument number üks on siiski kõikjal plõnksuv diskokitarr, mille mängijaks paaris loos Chici legend Nile Rodgers isiklikult. Ja asi, mis paraku kohati plaadi kontseptile vastu töötama kipub, on DP meestel vanast ajast veres olev repetiivsuseihalus, mille tõttu jäävad mõned palad lihtsalt ühte motiivi liiga kauaks kinni ja kipuvad õõnsalt ja tühjana lohisema (nt esiksingli “Get Lucky” albumiversioon, kus üks refrään tundub kestvat vähemalt pool tundi). Teisalt jälle, mõni hoogsam hetk – nagu plaadi parim lugu, Todd Edwardsiga koos tehtud poolkantrikas(!) “Fragments Of Time” – saab liiga ruttu läbi ja nõuab tagasikerimist.
Hoolimata sellest, et albumi paljud külalisesinejad on rääkinud, kuidas “robotid on hinge muusikale tagasi andnud”, kõlab “Random Access Memories” suhteliselt poleeritult ja masinlikult. Robotid on kõik vead elimineerinud, nii et kõige soojemad-inimlikumad momendid on plaadil hoopis kahe vanainimese päralt – ühtmoodi on liigutav nii Paul Williamsiga tehtud nukker-majesteetlik “Touch” kui ka Giorgio Moroderi tirooliaktsendine nostalgia monoloog loos “Giorgio by Moroder”.
