Empaatia kaudu võõrastesse lugudesse
24. mail anti välja järjekordne kunstiauhind Köler Prize. Hanno Soans vaatleb viit nominenti, kelle seast seekord “vanameistreid” ei leia.
26. aprillil avati EKKMi näituseprogrammi peamine publikumagnet, kolmas Köler Prize’i nominentide näitus. Lähteandmed on samad mis ikka: viis viimase kolme aasta loomingu põhjal valitut esitavad ühe varasema ja ühe uue töö, mille põhjal valib rahvusvaheline žürii auhinnasaaja, kellele Smarten Logistics on välja pannud 5000eurose auhinna. Taas antakse välja ka publikupreemia väärtusega 1000 eurot.
Köler Prize 2013 nominentideks on Karel Koplimets, Paul Kuimet, Kristina Norman, Jaanus Samma ja Triin Tamm. Näitusega kaasneb kataloog ja Köler Prize’i ekraaniproovide film, milles kunstnikud analüüsivad üksteise loomingut. Osalejad saavad mitmekülgselt esindatud ja innukamatele kaasakiibitsejaile on ka kodused ülesanded kätte antud.
Tuntuima nominendi, 2003. aastal kunstiellu tulnud Kristina Normani ja 2005. aastal näitusetegevusega alustanud Jaanus Samma kõrval on ülejäänud valitud meie kunstielu noorimast, pärast pronksiööd alustanud põlvkonnast. Juba kunstnikukarjääri mitmendal ringil liikuvaid “vanameistreid”, nagu möödunud korral Mäetamm, kaasatud pole. Kolme noorema puhul on tegu meie kunstielus alates 1990ndate algupoolest kõige kiiremini küpsenud põlvkonna näidiseksemplaridega.
Nii võis Paul Kuimeti puhul juba tema esimese isikunäituse fotoseeria “In Vicinity” (2010) puhul välja tuua, et kunstnik on Tallinna eeslinna arhitektuuri ja ruumipoliitikat kujutades eristunud terava sotsiaalse fookuse, meediumispetsiifika, selgelt artikuleeritud temaatika, esteetilise puhtuse ja kontseptuaalse selgusega. Seeria on Kuimeti lähtepositsioonina väljas ka nüüd.
Triin Tamm näiteks, kelle piiranguid vältivast ja müstifikatsioonidega mängivast autoripositsioonist kirjutamine tänavusse Köler Prize’i kataloogi osutus minu jaoks huvitavaimaks, alustas oma kunstnikuteekonda 2009. aastal mahuka retrospektiiviga Grenoble’i kunstikeskuses “Oui”. Kahju on ainult, et tema autoripositsiooni komplitseeritust ja mängu ilu on raske grupinäituse dünaamikasse suruda.
Karel Koplimets, kes on ka rühmituse Visible Solutions OÜ liige ning teinud koostööd Ivar Veermäega, jõudis pärast mõningaid ühisnäitustele valminud töid küpse kunstnikukäekirjani oma esimesel isikunäitusel “Vilde tee juhtum” (2010). Tallinna krimielust inspireeritud installatsioonis avaldus selgelt tema tänaseni säilinud kirg paranoiliste reaalelustsenaariumide modelleerimise vastu.
See on huvitav, kuna avanevad formaalsed paralleelid tema uue tööga “Juhtum nr 7. Pic de Bugarach”, milles vaadeldakse hiljutist maailmalõpuhullust ühes väikeses Alpi mägikülas.
Et ka Norman alustas varaküpsena, osutab veenvalt tõik, et tema lõputööna valminud video “Geniaalsuse väli” (2003) valiti veel viis aastat hiljem, kui autor oli juba alustanud talle tunnuslikuks saanud monumentidesaagaga, Berliini biennaalile.
Pikemat aega võttis tänaseks selgelt gei-uurimusliku autoripositsiooniga Jaanus Samma areng – kuigi tagasivaates avaneb tema varasemas loomingus praegusega seostuvaid huvitavaid linke. Muide, žürii võtab otsuse tegemisel arvesse mitte ainult esitatud töid, vaid ka kunstnike portfoolioid, nende arengulugu.
Jättes kõrvale kuluaarides lehvivad spekulatsioonid, et kes siis ikkagi võiks tänavu Köler Prize’i võita ja miks – neid on põnevuse tekitamiseks piisavalt ka EKKMis näitusega paralleelselt linastuvates “Ekraaniproovides” –, tuleb tõdeda, et eksponeeritud tööde ristviidetest moodustub seekord seosterohkem näitusetervik kui kahel varasemal korral. Vaatamata osalejate isikupärale näikse näituse kohal hõljuvat pronksiööjärgse eesti kultuurielu keskne küsimus, et kes siis on meile võõras ja kuidas me ühiskonnana suhtume teisesusse.
Kõige valusamalt avaldub see Normani kahes asüülipoliitikat avavas videotöös ning Samma kohaliku geikultuuri mäluarheoloogiat libaooperiks ümber mängivas uues installatsioonis ja kõige kummastavamalt Kuimeti valguskastides korduvas stseenis.
Teose “0,8 ruutmeetrit” lavastamiseks Suomenlinnas kutsus Norman kokku hulga inimesi, kelle kohalviibimine aktiveeris kunagise, Soome vabadussõja aegse valgete koonduslaagri ruumikasutuse – igale toonasele vangile oli praegu Augusta Galleryna kasutusel olevas kasarmus 0,8 ruutmeetrit eluruumi. Seda mälupoliitilist harjutust saadavad paralleelekraanil Soomes asüülis elavate inimeste meenutused oma isiklikest laagrikogemustest Tšetšeenias, endises Jugoslaavias ja Türgis.
Ka uues töös “Ühisel pinnal”, mis vastandab efektselt 1944. aastal Eestist Rootsi suundunud põgenike praeguseid elukeskkondi Illuka asüülitaotlejate laagri omadega, tekitab kunstnik ajaloolise lühiühenduse. Eestlaste mälestuste kaudu sellest, kuidas neid võeti vastu sõjaaegses Rootsis, lükkab kunstnik pöidla silma meie asüülipoliitikale ning üldisele suhtumisele võõrastesse.
Oma uues töös “Ooper “Esimees””, mis koosneb audioformaadis libretost, teatrilaval üles võetud mustvalgetest fotodest ja dramaatilise muusikaga ruumiinstallatsioonist “Loož”, võtab Samma üles oma varasemas töös, dokumentaalselt Nõukogude Eesti geikultuuri käsitlevas audioinstallatsioonis “Lood” (2011) avaneva lingi – 1990. aastal traagiliselt mõrvatud Tartu gei legendi loo. Töötades toonase pederastiakaasuse kriminaaltoimikuga, võõrandab Samma selle lavastuslikuks kogemuseks, mille väljatrimmitud pidulikkuses ei puudu ehk ka kerge irooniline muie geimartüüriumi tänaste vaatajate suhtes. Nagu Koplimetsa “Hirmu äärealad” (2012), näikse ka Samma “Loož” jätvat ruumi tõdemusele, et me haakume võõraste lugude stsenaariumidega vaid raskestisõnastatava subjektiivse kaasaelamise, empaatia kaudu, mida kunstil ühiskonnale kapaga laenata on.
■24. mail anti kolmandat korda välja kunstiauhind Köler Prize.
■2012. aastal võitis nii pea- kui publikupreemia Flo Kasearu. Erilise äramärkimise vääriliseks pidas žürii Marge Monko loomingut.
■2011. aastal võitis peaauhinna Jevgeni Zolotko ning publikupreemia Tõnis Saadoja.
■Köler Prize 2013 näitus jääb EKKMis avatuks 16. juunini 2013.
