Visuaalalbum autistilt Almatõst
Mедитация “Видения”
(Trash Can Dance)
Visuaalalbum tundub looduslikum ja loomupärasem – niisiis: mahedam – toode kui app-album, nagu näiteks Björki tehnoloogiliselt suur teos “Biophilia”, kuid iseloomustab kultuurinähtusena kenasti praegust aega. Multimeedia, multivõimekuse ja -oskuste, loomingulise über-ambitsioonikuse aega, mille pinnast kuldab meisterdamisvahendite käepärasus ja hea kättesaadavus. Uue põlvkonna loomesepp ei piirdu ühe kunstiliigi liistudega – ta proovib end mitmel alal, tihti korraga, nende looming on maast madalast kui DIY-Gesamtkunstwerk.
Visuaalalbumite puhul on kohe ja korraga realiseeritud see, mis muusika-olematule-filmile-plaatidel või vanade tummfilmide uuteks helindusteks mõeldud kontsertidel ja plaatidel sai valmis jupphaaval või on jäänud sootuks poolikuks.
Tavalisest muusikavideost on visuaal albumit kerge eristada. Muusikavideo puhul on esmane muusika, see lugu, millele hiljem on edasiarendusena või lihtsalt reklaamlisana liikuv pilt juurde valmistatud. See muusika, see lugu on terviklik teos ka ilma videota. Ka näiteks duo Beach House aastal 2010 ilmunud plaadi “Teen Dream” puhul, mis ilmus DVD-formaadis – videopilt igale laulule – vaid limiteeritud ekstrapakendis; juba ainult audiona oli ta Beach House’i täieline teos “Teen Dream”. Visuaalalbumil on pilt ja heli lahutamatud, jäigalt ja läbikasvanult seotud. Me võiksime mõelda, et nad on samal ajal sündinud, koos komponeeritud. Hoolimata arvamusest, et tõenäoliselt valmistati kõigepealt muusika – visuaalalbumite autorid on, trööstiks kogu renessanslikkusele, ennekõike muusikud.
Muusikafilm on aga jutustav muusikal. Kuid visuaalalbumi visuaalidel ei pruugi tõesti olla muud otstarvet kui plinkiva visuaalefekti oma. Mis teebki visuaalalbumite lähimaks sugulaseks muusikute või DJde ja visual-jockey’de ühise töö mõnes ööklubis. Või ka videokunsti. Et Kumu kauplusenurgakeses Ene-Liis Semperi teoseid DVDde peal ei müüda, võib tagasihoidlikuma eelarvega peremees oma häärberiseinu katta visuaal albumite seinale sättimisega.
Neid on viimastel aastatel underground’is üksjagu välja antud ja hiljuti on ühe sellise müügile pressinud Trash Can Dance, vaieldamatult aktiivseim väike plaadifirma Eestis. Ja seda VHS-kassetil.
Eesti publikule tuttavatest muusikutest on visuaalteoseid välja andnud Hype Wil liams (nemad muidugi olidki algul multimeedia kunstiüksus, lihtsalt muusikamaailm krabas nad endale), Sun Araw, James Ferraro. Animal Collective’i ja režissöör Danny Perezi ühine töö “ODDSAC: A Visual Album” linastus ka filmifestivalidel ja on näiteks Ferraro “Rapture Adrenaline’i” kõrval sisult ja tehniliselt tõeline “Titanic” kohtub “Avatariga”.
Ivan Jefremov ehk Meditatsiya on Trash Can Dance’i kaaskirjade kohaselt Kasahstanist, Almatõst pärit inimestega suhtlemist pelgav autist ja “Видения” ise “48 minutit kestev videopildiga heliteos ritualistlik-esoteerilise ürgse taustaga ambienti”.
Ambient kõlab siin tõepoolest. Loodushääled, tehaseviled, möirged, plahvatused ja metallikolksud, mille peal üsna paks kiht eri suuna ja kujuga süntesaatorihelisid. Midagi viimsepäevalikku kõlab ka neist, ning kui teose arenedes kõrv harjub ja meeled hüpnotiseeruvad, siis hubast miljööd ta tuppa ei tekita. Vaevalt et ma leiaks külalisi, kes kaua vastu peaks, kui “Видения” üle toa kostaks.
Pilt on sõbralikum, arenedes aina helgem ja ka märksa abstraktsem. Kindlasti on võimalik seda pidada “keskaasia paganlikkuse” ilminguks, kuid ka millekski selliseks, mida näeb värvide ja valgusega harjumatute silmahakatistega loode läbi teda maailmast eraldava emaüsa. Erkroosad, -kollased, -lillad jms värvilaigud, mis muudavad kuju, tuksuvad, tilguvad. Koloriitsetes patjades viirastuvad paiguti luik, puud, hobune, viiuldaja, tantsivad inimesed.
Seal tundmatus tundub olevat midagi meeldivat ja avastamakutsuvat, aga ka midagi ohtlikku ja eemaletõukavat.
Meeldivamateks detailideks pean ma loodusmuusik dolphins-into-the-future’likku vulinat ning hetki, mil ekraanil on korraga heleroheline ja oranž visuaalollus. Kogu kupatuse kiituseks tuleb aga öelda seda – ja eriti kui kujutada ette, et Meditatsiya mängib ühe käega süntesaatorit ja samal ajal juhib teise käega arvutihiirt visuaalefektide ja monteerimisprogrammis –, et tempo, sisu, tihedus on kompaktne, tõsine ja pinges püsiv. Terviklikult komponeeritud teos. Kui “Видения” on esimeseks kokkupuuteks visuaalalbumiga, saab siit kindlasti tugeva kriteeriumi ja toetuspunkti, mis aitab edasises elus järgmiste visuaalalbumite omapära ja taset hinnata.
Visuaalalbumiga on kaasas kolme muusikapalaga “Без названия EP”.
Vaata ka: http://trash-can-dance.blogspot.com/2013/01/m.html
