Nädala album: Hype Williamsi veidrik-geeniuse soolopassioon
Dean Blunt “The Redeemer”
(Hippos In Tanks)
Värisege, jumalakartmatud. Kui te selle plaadi endale ostate, siis võib-olla antakse teile andeks, et te kõik olete joodikud, liiderdajad, laiskvorstid, tainapead, hipsterid, muusika- ja filmipiraadid. Sest siin on purgatoorium, kus patud põlevad eriti heleda leegiga ja südamed murduvad praksudes nagu munakoored.
Punkt üks, see plaadikaas on üks parimaid, mida ma oma haleda elu jooksul olen näinud. Geniaalne oma lihtsuses ja samas vaimusilmas tuhandeid lugusid lahtikeriv. Ma olen kuradima kade, et mul sellist mõtet pole tulnud. Panen käed kokku ja palvetan oma nõrga loomejõu pärast.
Punkt kaks, see muusika siin on miski, mille jaoks inimesele üldse kõrvad on antud. Dean Blunt jätkab oma eelmise albumiga alustatud suhtetragöödiat, mis mõjub umbes nii, nagu sa oleksid sattunud elusana lahkamislauale. Jaa-jaa, ma tean, et sedaviisi öelduna kõlab see banaalselt nagu mingi Nora Roberts, või jumal teab kes. Aga nii on, et kurbus või melanhoolia on selle kohta väga vähe öeldud. Blunti passioon seisab sellistest maistest määratlustest kõrgemal. Ei ole siin ka firmamärgiks saanud kassetisahinaid ega krõpsuvaid, pooleks murtud sämplinguid. On hoopis äikesepilvedena taevas kõrguvad sünkjad orkestratsioonid, veealused harfid, viimsepäevapasunad ja kooriseaded, mida laulupeol ei kuule.
Ja Dean Blunti hääl ning laulumaneer, mis torkab ennast sulle veeni ja näitab sulle paradiisi ja põrgut ühekorraga. Ta ei kaeble ega hala. Ta jutlustab oma sissepoole kisendaval moel ja keerab sul sisikonna pahupidi. “Demon” mõjub nagu apokalüpsise neli ratsanikku sinu köögis taldrikuid lõhkumas. Plaadi Inga Copelandiga kahasse lauldud nimilugu on see, mis sul tavaliselt kõrvus kõlab, kui su tüdruk sind maha jätab. Siis, kui sa oled valmis maha lööma iga idioodi, kes ütleb, et “elu läheb edasi”. Ja siis lubamatult lühike “Papi”, mis oma lihtsa repetatiivsusega puudutab nii õrnalt su nägu, et sa tunned, nagu sõidaks nähtamatu traktor sust üle: “Said you’d bring out the best in me / I can never be that”. See on klassikaline laulukirjutamisoskus oma kõige tugevamal ja profimal moel. Ja see on kuradima kunst.
Mul on ainult üks soov veel. Et kui Arvo Pärt ja Dean Blunt teeksid koos jõuludeks ühissingli, siis ma võiksin rahus kõrvad pea alla panna ja lihavõtete paiku värvitud munadega taevasse tõusta. 10/10
