Andrus Kivirähk: Võitjate kongress
1934. aastal toimus Moskvas Nõukogude Liidu kompartei 17. kongress, mida on hiljem hakatud nimetama „võitjate kongressiks”. Mitte ilmaasjata! Kommunistidel oli põhjust triumfi tähistada. Simon Sebag Montefiore kirjutab oma Stalini-raamatus:
„Näljahäda oli möödas. Viljasaak oli paranenud. Miljonid nälgivad inimesed olid maha maetud ja unustatud ning nende küladki kaardilt kadunud.” Eks ole, tõesti muljet avaldav edulugu!
Kommunistid olid oma plaanid läbi surunud, nende võim oli kindlustunud. Keegi ei julgenud enam vastu köhida, valjemast häälitsemisest rääkimata. Nad olid vastu pidanud, suure riigi oma käpa alla saanud ja võisid endi üle õigusega uhked olla.
„Meie kodumaast on saanud võimsa tööstuse ja kollektiviseeritud põllumajandusega riik, kus sotsialism on võitnud,” kuulutas kongressi avakõnes Vjatšeslav Molotov. „Meie edusammud on tõepoolest tohutud. Kurat võtku… tahaks elada igavesti – tõepoolest, vaadake, mis ümberringi sünnib. See on tegelikkus!” rõõmustas Sergei Kirov. Eeskätt pälvis saavutatu eest loomulikult tänusõnu partei juht Stalin, keda nimetati „proletariaadi vägede kuulsusrikkaks marssaliks”. Kongressi lõpetas mürisev aplaus.
Milline olukord riigis tegelikult valitses, on tänapäeval üldteada. Õnnelikke inimesi polnud just palju… Aga see ei rikkunud valitsejate pidupäevameeleolu. Stalini rahulolu häiris ainult üks sündmus: keskkomitee valimisel sai juba nimetatud Kirov temast vähem vastuhääli.
Sellist ülemäärast populaarsust ei saanud Stalin ühelegi oma alluvale muidugi lubada. Pealegi andis see tunnistust varjatud opositsiooni olemasolust, mis oli aga juba päris halb. Partei peab olema ühtne! Kirovil ei jäänud pärast kongressi enam kuigi palju elada ja tema poolt hääletanutel samuti mitte.
Milleks selline ekskurss ajalukku? Eks taiplikum lugeja mõistab isegi, millele ma vihjan. Ka tänases Eestis, kus rahva meelest asjad just kõige paremini ei suju, on üks võimuerakond sellest hoolimata oma riigi üle avalikult uhke ning kuulutab seda bussipeatustes ja prügikastidel asuvatel reklaamipindadelgi.
Kas Eesti üle uhke olla on siis vale? Ei, tegelikult muidugi mitte. Minagi olen, aga küsimus on selles, kuidas seda tunnet väljendatakse. Kahtlemata oli ka 1934. aastal Moskvas põhjust olla uhke vene inimeste üle, kes hoolimata kõigist kannatustest ellu jäid. Kui seda uhkust väljendaks üks nende miljonite meeste ja naiste seast, oleks kõik õige. Aga kui uhkusest räägitakse tribüünilt, pigistades silmad kinni kõikide ohvrite ja hädade ees, siis on see kalk ja küüniline. Siis ei olda uhke mitte riigi ja rahva, vaid iseenda üle. Siis on see ainult mõttetu loosung.
Peaminister Andrus Ansipi väide, et hiljuti avaldatud Eesti inimarengu aruanne on ülistuslaul Reformierakonna poliitikale, pärineb aga otsekui nõidusunes viibiva inimese suust. See kõlab sama uskumatult nagu mõne kehva rätsepa enesekindel väide, et just sedasi, üks varrukas lühem, teine pikem, tänapäeval pintsakuid kantaksegi. Sellist asja kuuldes ei oska enam öelda a-d ega o-d ning käed vajuvad jõuetult rüppe.
Aga mis puutub Kirovile antud rohketesse häältesse ja tema kurba saatusse, siis loomulikult ei arva ma, et Kaja Kallasel läheb sama halvasti. Tema edu on märk, et Reformierakonnal võib olla ka helgem tulevik. Meeldiv on teada, et Kaja Kallase poolt hääletajaid on selles parteis siiski rohkem kui Kalev Lillo toetajaid, hoolimata tema põneva sisuga portfellist.
