Väidetavalt parim festival maailmas

Areeni rokireporter kahtlustab, et kohtas muusikapeol Primavera Sound esimesi märke moodsa indikultuuri allakäigust.

Tame Impala muusika seltsis on kerge olla. Sõna otseses mõttes kerge, lõtv meeleolu ilma kohustusteta. Meloodiad oleks justkui kevadel päikese poole võrsuvate õite ja lehepungade kirjutatud. Plaadil ei lase sellel helgusevool niisama taustaõrnuseks muutuda sündmusterohke produktsioonimärul, mõnevõrra üllatuslikult tõstab bänd tähelepanu üleval hoidva mehaanika ka kontserdilavale. Möödunudaastase albumiga “Lonerism” suuremalt läbi löönud Austraalia psühh-popparite ülesastumine kleebib lavale ka silmad – bändi seljatagusel kangal virvendab ja vilgub moodsalt ülikülluslikult värviline visuaal.

Väga mõnus algus, mõtlen ma. Algus linnafestivalile Primavera Sound 2013, Barcelonas. Mu sõber selle lava ees ütleb aga, et Tame Impala – ta kuuleb neid esimest korda – on tülgastav ja ta ei saa aru, miks aastal 2013 sellist muusikat peab tegema. Ma olen temaga ka nõus. Tame Impala pudeli sildi peale võib rahus kirjutada “Biitlite-maitseline hipihipsteri vesi”, aga enda rõõmule paljasjalgse ninamehe Kevin Parkeri ja tema naeratavatest lõngustest bändi ning nende moderniseeritud retro-popi üle jään kindlaks.