Nädala album: Moodsate masinatega lepitatud folkloor ja estraad
3Pead “10Tõmmet”
(Eesti Pops)
Õige kohe saab selgeks, kui valmis see plaat on – produtseeritud, poleeritud, üle ja uuesti üle vaadatud, lõpetatud ja suletud. Kena. Edasi peaks juhtuma see, et minul kui kuulajal tuleb nood kümme laulu uuesti avada ja nendega oma maailma söösta. Aga “10Tõmmet” ei avane. Ma proovisin ja proovisin veel – pöörasin selle plaadi küll tumeduse, küll päikese poole, aga midagi ei paistnud läbi. See album naeratab ja on sõbralik, kuid sisimas püsib jäik ja hermeetiline, krambis ja kesise kõnevõimega. Ideena, projektina võib ta isegi edukas olla – Eesti folkloor, Eesti estraad, kõik kenasti moodsate masinatega lepitatud, indie-filtritest läbi hekseldatud, mõõdukalt lõhnaudu ja karamelliga üle valatud. Aga too muusika isegi ei ürita meid suurt milleski veenda ega võrgutada – seisab lihtsalt ilulevalt peegli ees ja loodab, et näeb kaunis välja.
Vokaal (Erkki Tero, Annie Rist) on siin plaadil üks sedasorti tasapisisuse märke. Küllap foonil, instrumentaaltekstuuri ühe trillerdava elemendina ongi ta siin üldjuhul okei, kuid suurt kusagil ei jaksa ta kanda meloodiaid tõeliselt huvitavaks, kehtestada end ekspressiivses võtmes, luua illusioone, mängida või intrigeerivalt teeselda. “Tuuletõmme”, Ele ja Kaja Kõlari kunagise laulu uusversioon, on ehk parim popteema siin plaadil, aga sädemeid ei lenda ja leeke ei kerki. Samal ajal jätavad arranžeeringud just hääle alailma esiplaanile, paljus vist ka seetõttu, et sedamoodi kostavad laulutekstid paremini kätte ja 3Pead on oma moodsa produktsiooni kiuste väga sõnalised, püüdlikult luulelised. Sedamoodi kujuneb kokku võrdlemisi steriilse läikega viisiketas, sümboleiks sellised alalhoidliku pieteeditundega kokku pandud sentimentaalsed folk-hõllandused nagu “Armastuse valgus” või “Soovide puu”.
Teine ja minu maitse jaoks isegi häirivam probleem on rütm. Nii mitmegi loo alguses on hetki, mis annavad lootust triivimiseks mis tahes suunas. “Poolel teel” läheb liikuma nagu Yes, “Transmitter” jällegi lohistab jalgu natuke dub-vaimus. Kuid tihtipeale tuuakse kõiki neid lahtisi otsi sõlmima-suretama igav ja füüsilise toimeta biit, omamoodi tuimestav ja tsementeeriv. See on rütm mitte tantsimiseks, vaid äkiliste liigutuste vältimiseks, indie-roki raske pärand.
