Ei tea, kas autor olengi,
ehk taeva vahendaja vaid?

Mari Pokinen, laulus “Avar”

Mari Pokineniga (25) on kummaline lugu. Isegi need laulud ja sõnad, mis mõne teise autori puhul võiksid mõjuda liiga magusalt või paatoslikult, ei mõju Pokinenil nii. Tema puhul kehtib ehk see, mida Sven Grünberg on kunagi kusagil öelnud või laulnud: “Ära häbene seda, mis pole häbi.” Pole vaja end tagasi hoida vaid sellepärast, et nii pole mõne arvates cool või salongikõlbulik.

Teisisõnu, Mari ei ürita peita, et tal on tunded. Ja see ei ole edev poos ega avameelitsemine, isegi mitte siirus (sõna, mis ei ütle vist ammu enam midagi), vaid lihtsalt loomupärane olek. Ta ei tõmba maski ette isegi siis, kui astub muusikuna lavale mitmesaja inimese ees. Ega siinsamas intervjuus.

Vestleme peaaegu tühjas Kloostri Aidas, mõni päev enne tema 25. sünnipäeva ja Mari teise plaadi “Maa saab taevani” esitluskontserti.