Tiina Jõgeda: Üles mäele, merepõhja, tööle ja diivanile

Ühed riskivad ja kihutavad autoga käänulisel teel, teised kaalutlevad põhjalikult... ja riskivad ikkagi.

Kui Felix Baumgartnerilt küsiti pärast 36,6 kilomeetri kõrguselt langevarjuga laskumist, kuidas trikk õnnestus, sai ta pahaseks. “Sõna “trikk” ei meeldi mulle. Mis on trikk? Trikk on katse teha midagi väga riskantset. [–]Me ei alustanud ju nullist, koostasime ulatusliku ettevalmistusprogrammi.”

Samuti polnud trikk James ­Cameroni laskumine 11 kilomeetrit Mariani sügavikku. Batüskaafi ehitus ja uurimistöö võttis seitse aastat. Kui ta märtsis 2012 keset Vaikset ookea­ni merepõhja poole liikus, riskis ta eluga: “Vaatan oma jalgu luugil ning mõtlen sellele tohutule jõule, mis teiselt poolt luuki surub. Kui batüskaaf peaks lekkima, puurib vesi sisse nagu laser ning lõikab läbi kõik, mis teele jääb – minu sealhulgas.”
Riskil ja riskil on vahe. Ühed võtavad riski ja kihutavad autoga käänulisel teel või ostavad tundmatu tehnoloogiafirma aktsiaid, teised kaalutlevad ja analüüsivad põhjalikult... ja riskivad ikkagi. Riskeerima sunnivad mitmesugused ajendid – raha, kuulsus justkui eelkõige, tegelikult aga on ohtlikul käitumisel sügavamad põhjused.

Neuroloogid uurivad praegu hoolega riskeerimise psüühilisi mehhanisme. Selgub, et elu kaalule panekuks kasutab psüühika kahte kütust: dopamiini ja adrenaliini. Aju virgats­aine dopamiin mõjutab meie motivatsioonipaketti. Niinimetatud laiskadel inimestel, kes ennast diivanilt tõusmiseks motiveerida ei oska, on tõenäoliselt dopamiinitase madal – kõlab palju peenemalt, eks. Dopamiin kutsub esile rahuldustunde alles pärast riskantse ülesande sooritamist (mida suurem risk, seda suurem annus dopamiini organismi purskub).

Neuropsühholoog David Zald tegi oma Vanderbildi ülikoolis katse: võisid valida ühedollarilise lihtsa töö või raske ülesande, mille eest sai palju raha. Suurem osa katsealuseid valis raske töö ja palju raha. Tasu motiveerib. Aga mitte ainult – uurides katsealuseid tomograafis, selgus, et rohkem tööd olid valmis tegema need, kellel oli dopamiinisisaldus suurem (olgu öeldud, et teadlane tõstis osa katsealuste dopamiinitaset kunstlikult amfetamiiniga). Suurem tööpanus sõltub pigem isiklikust neurokeemiast kui paremast tööeetikast, leidis teadlane. Suurenenud kogus dopamiini ajab jalule, muudab energilisemaks, teotahtelisemaks ja rõõmsamaks.

Adrenaliin toimib hoopis teisiti. Jumal on adrenaliini inimlooma ajusse peitnud selleks, et ohuolukorras paiskuks see verre ja aitaks kärmelt minema pääseda – samamoodi nagu autotuunijad lisavad bensiinile puraka tekitamiseks lämmastikoksiidi. Adrenaliinist jääb kergesti sõltuvusse, sest elevustunne jääb püsima ka pärast riski hajumist.

Neuropsühholoog David Zald ütleb, et adrenaliinisõltlased ja dopamiinisõltlased on täiesti eri tüüpi inimesed: Baumgartneri- ja Cameroni-sugused tüübid on valmis aastaid kannatlikult ettevalmistustöödele pühenduma, samamoodi käituvad ka maadeavastajad-mägironijad ja muud rahutud hinged. Adrenaliin, see ekstreemsportlaste legaalne mõnuaine, kiirendab südametööd, laiendab pupille ja paiskab lihastesse värsket verd, teravdab tajusid: üheks hetkeks tunneb inimene end võimsa džunglikuningana.

Aga kõik ei hakka Austria meditsiiniõe Geraldine Kaltenbrunneri moodi lisahapnikuta 8000meetriseid maailma katuseid vallutama või Ameerika ajakirjaniku Paul ­Salopeki eeskujul inimkonna ajaloo esimest migratsioonilainet kordama (Ida-Aafrikast 35 400 kilomeetrit seitsme aasta jooksul). Virgats­aineid saab käivitada ka lihtsamalt: näiteks kõige odavam ja tervislikum viis dopamiinisisaldust suurendada on armumine, aga sobiva objekti puudumise korral kõlbavad asendama ka fantaasiad: mõnda aega positiivsete mõtete vallas meeliskledes avastate, et juba tahakski nagu toolilt püsti karata, midagi ära teha, naeratus ilmub näole ja silm vaatab mõne vajaliku töö järele.

Heatujulise inimese tunneb ära selle järgi, et ta... liigutab ennast, tantsib, hüppab üle lõkke ja ajab teisi heatujulisi inimesi taga. Head jaanipäeva!