Siim Nestor: Vana kooli kõnepruuk Summeril
Minus kutsus pool aastat kestnud ettevõtmine Rock Summer 25 nostalgilised heldimustundmused esile küll.
Ennekõike kõnepruugi tõttu, mis selleks ajaks tagasi tuli. Toimus vana kooli rock-talk’i tagasitulek. Seda kuulis alates hetkest, kui Jüri Makarov, Ivo Linna, Mikk Targo ja Erki Berends festivali välja kuulutanud pressikonverentsi laua taha istusid, kõigis vahepealsetes asjaosaliste meenutustes, intervjuudes, kuni Vahur Kersna valmistatud doksaate ja, mõistagi, festivaliplatsini äsjasel nädalavahetusel.
See 80ndate lõpu ja 90ndate esimese poole rokikõne on hoopis teistsugune kui see, millega praegu harjunud ollakse. Ministoorid ja anekdoodid kui superlatiivid. Tähelepanu juhtimine toimuva erakordsusele paaris emotsionaalsete puhangutega. Kandvad pausid. Aeg-ajalt, täiesti juhuslikes kohtades ettetulev släng ning soome- ja ingliskeelsed väljendid. Sellist teksti ei kuule enam sageli, aga omal ajal rääkis sedasi ka valdav osa pildil olnud muusikutest.
Praegune, uue põlvkonna industry speak on märksa igavam, ettevaatlikum, asjalikum, konkreetsem ja kuivem. Aga vana kooli kirglikku kõnet kuulaks ma meelsasti kas või amusement’iks. (Erinevalt Marya Roxxist, keda ma enam kuulata ei soovi.)
Ja kui festivali eel olukord ärevamaks ja kõne konfliktsemaks muutus ning noorematel ajakirjanikel ja sotsiaalmeedial bullshit-detektor vilisema lõi, siis mind selline jutt ei ärritanud. Nii need asjad kunagi käisidki. Kuulasin kui kaunist noorusaega ilmestanud luuletusi.
Eks omal ajal sai selles kõnes rohkemgi kümmeldud. 90ndate alguses korraldas Makarovi veetud Muusikute Klubi Eesti Muusika ja Meedia Konverentse. Kaheks pikaks päevaks ja ööks sõitsid kohalikud kontserdikorraldajad, mänedžerid, kassetifirmaomanikud, klubipidajad, diskorid ja ajakirjanikud mõnda puhkekodusse, kaugele linnast välja. Ja võite ette kujutada, kui palju seal räägiti. Alati istus kaugemas saalinurgas peaaegu nähtamatuna Jaak Joala. Ta võttis sõna vaid mõnel hilisöisel paneelil, ilmus salapäraselt kardina tagant välja, valas kõigile konjakit ja lausus mahajahutavalt: “Te räägite täiesti lolli juttu.”
Eks nüüd oli pidulikumaks nutuklompide meenutamiseks põhjust ka. Ilusad mälestused, kuidas lääne kultuur jõudis 25 aastat tagasi embamisulatusse – see paneb sees võbisema. Paraku vibreeris sedavõrd kõvasti, et nii noortele kui ka vanadele jäi segaseks, mida täpselt meenutati. Episoodi vabadusvõitlusest, teetähist kohalikus rokikultuuris või lihtsalt harukordselt suurt ja fantastilise fiilinguga pidu. Ja Rock Summer 25 kava kokku pannes unustas korraldustoimkond ära põhilise – esimes(t)el summeri(te)l kohtus publik millegi uuega. Nüüd jäi uue pakkumine kasinaks. Bryan Adams, Zuchhero, PiL ei ole enam uued, nende nägemine defitsiitne.
Nii tuli festivali toimkonnal imestada, miks ei taheta Rock Summer 25 puhul rääkida muusikast. Ei olnud palju uut, olulist ja tänapäeva kõnetavat muusikat, millest rääkida. (Tuleb tunnistada, et tantsumuusikast koosnev EDM-telk oleks eraldiseisvana toiminud korraliku minifestivalina – 20eurose piletiga oleks seal ulualuses tõsiselt pritsitud.) Ja nii räägiti rahast. Sest niisuguse kavaga oli selle hinnaga pilet märksa erakordsem kui Skid Row 20 hilinenud siiatulek.
Muusikast ja festivalidest tõsisemalt huvitatud leiavad enda kostitamiseks siiski raha. Läti festivalil Positivus käib eestlasi 4000 ringis. Möödunud reedel Riias toimunud Lana del Rey kontserdi korraldaja sõnul käis seal 1400 inimest Eestist. Claptonil 1300. Leetu Depeche Mode’i kontserdile on end juba praeguseks sättimas samuti 1300 piletiostjat Eestist. Pannes juurde veel reisi ja ööbimise hinna, tuleb tõesti öelda, et Summer polnud märkimisväärselt kallis … Kas Eestis pole tingimusi, et luua neile inimestele võimalusi raha rokile ja popile kulutamiseks?
Mul on väga kahju, et Rock Summer 25 läks, nagu läks. Oleksin rõõmustanud puhtalt selle üle, kui vana kooli kõnepruugil avanenuks põhjus veel õitseda ja õnnelik olla.
