Suutsin tõesti naerda ka üsna süngetes kohtades – näiteks seal, kus Vadim räägib, kuidas ta on naisi peksnud. Kuid ma sain aru, et ilmselt on kõik need julmad lood tegelikkus.
Eks seal oligi huumorit. Ka selles mõttes, et Vadim on tüüp, kes mõtleb lugusid välja. Mõtleb neid välja ka väga räigetest asjadest. Aga selge see, et kus suitsu, seal tuld.

Olin üllatunud, kuuldes, et seda raamatut on Soomes müüdud üle saja tuhande eksemplari, sest oleksin arvanud, et eestlastele on terav ja must huumor südamelähedasem kui soomlastele.
Eks ka soomlastele meeldib. Tegelikult on must huumor Soomes alati väga tugev olnud. Igatahes pole ma selle raamatu puhul lugejatega kohtudes mõistmisraskuste otsa põrganud. Olen “Kupee nr 6” tutvustades sõitnud Soomes päris palju ringi ja nii nagu vist eesti lugejad, pole ka soomlased raamatut süngeks pidanud. Liiati on sellel ju tõeline happy end või vähemasti annab lõpp lootust.