Nädala raamat: “Kirss süldil”
Raimo Aas
“Kirss süldil”
Canopus, 2013. 136 lk.
Eesti kõige leebema oleku ja traagilisema pilguga humorist Raimo Aas, endine teenekas nääri-, praegune jõuluvana, kes kannab habet ka väljaspool sesooni, tähistab oma 60 aasta juubelisünnipäeva pidulikult: soliidse mahuga lühinaljade kogumiku väljaandmisega.
Aasa puhul on väline mulje ja loomingu sisu üsna adekvaatsed. Suurem osa tema mõtteteradest ja sõnamängudest on tõlgendatavad mitte naljatlemisena, vaid lihtsalt autori seisukoha väljaütlemiste või tähelepanekutena. “Töö väljaspool oma kodu on orjatöö. Kõik kodused tööd – sunnitöö”, “Reetmine on kaasajal konsensuse leidmine oma vaenlastega”, “Mõnus on jõekaldal istuda ja kuulata, et keegi teine karjub appi”, “Unustatud ja korrastamata haud on surm ruudus”.
See ei tähenda siiski, et raamatus üldse nalja ei tehta. (“Kellele elevant kõrva peale on astunud, selle laul on lauldud!”, “Koer võib haukuda tunde enne, kui tunneb sekundi rõõmu hammustamisest”, “Kui mees tuleb lilledega koju, tähendab see, et armukesel oli oma mees kodus”.)
Kokkuvõttes mõjuvad need killud nii minimalistlikult, et pole võimalik rääkida autori kirjanduslikust stiilist, omapärast või isegi maailmavaatest, vaid lihtsalt mõtlemise ja sõnaseadmise mõnust. Kahjuks suunab viimase liiga sageli ummikusse poliitiline padupopulism. Kriitiliselt võib märkida sedagi, et kuna Aasa sõnamänguoskus jääb tuntavalt alla tema mõttemänguoskusele, siis ainult esimese tiibadele toetudes ta vaim kaugele ei lenda.
Tegelikult ei tule Aasa loomingu käsitlemisele kasuks, et ta on rahva seas omandanud humoristi maine ning ise nendega aktiivselt mehkeldab – praegu Eesti Huumoriliidu egiidi all. Õigem oleks temas näha tragikoomilist külafilosoofi, kes poe juures meestega õlut juues kildu viskab, aga kodus üksi patja nutab: “Minu põlvkond on inimesed, kes nõukaajal ei saanud õitseda. Selle eest saavad nad nüüdsel ajal lopsakalt närtsida.”
Tõsi: sellisena omandaks ta vist veel traagilisema silmavaate.
