Nädala raamat: “Päeva maja, öö maja”

Olga Tokarczuk
“Päeva maja, öö maja”
Tõlkinud Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu, 2013. 238 lk

Paljusid jätab see ükskõikseks, mõni koguni vihastab, kuid tegelikult on väga hea, et toimib kultuuri riiklik abistamismehhanism. Poola Raamatu Instituudi toel ja meie erudeeritud polonisti Hendrik Lindepuu tõlkes on ilmunud Olga Tokarczuki naiselike lühipalade kogumik “Päeva maja, öö maja”. Naiselike? Jah, need tekstid on otsekui chopinlikud prelüüdid ja helisevad kaunilt.

Mees puuriks asjade olemusse, kui ta loeks antiiki, Platonit, Diogenes Laertiost, Thalest ja keda veel. Tokarczuk aga teatab lihtsügavalt, milline nauding ja rõõm on istuda jahedas kodus, juua teed, haugata kooki ja lugeda neid Hellase suurvaime. Kõik selge. Näiliselt portreteerib ta maailma, paiku ja inimesi, tegelikult on aga valminud eneseportree. Vahel tundub, et palasid seob mingi umbmäärane süžeegi, kuid igal juhul pole see üldsegi oluline.

Üsna palju nähakse unenägusid. Neid näevad nii Marta kui Krysia ja mõned teisedki. Neid leitakse koguni internetist, ja nende tugev külg on see, et neid ei saa keegi endale võtta. Unenäod kuuluvad meile kõigile (lisan omalt poolt nähtused nagu kunst, töölisklass ja naised André Bretoni ja Lev Trotski allkirjastatud sürrealistide viienda manifesti järgi). Sealjuures pole tähtis, kes on unenägude nägijad, vaid seda on unenäod ise. See ongi minu meelest chopinlik, kuidagi romantiline, naiselik ja unelev, sürreaalne.

Mulle meeldis kõige rohkem suhtumine sakslastesse. Muidugi meenutab Tokarczuk ka Kolmandat Reich’i, ent ta ütleb lihtsalt – sakslase tunneb ära tema kingadest, need on valged ja puhtad. Ja kuigi mina isiklikult olen juhtunud nägema ka poriseid kingi sakslase ning puhtaid kingi poolaka jalas, meeldib mulle see, millise võluva elegantsiga on see teos kirja pandud.