Ma arvan, et “The Doors” pole küll Oliver Stone’i kõige parem film, kuid siiski on tegemist väga hea linateosega, milles peaosaline Val Kilmer teeb elu parima rolli. Usun, et ma pole ülekohtune, kui ma just Morrisoni tema kõige paremaks näitlejatööks pean. See, mille ta kinolinale toob, on superluks, harva tekib eluloofilmide puhul tunnet, et tegemist ongi eheda kangelase endaga, mitte näitleja või režissööri tõlgendusega. Filmi peategelasest voogab autentsust täiega. Või vähemalt nii ma endale ette kujutan, olles olnud bändi tagasihoidlik austaja kümneid aastaid pärast pundi lagunemist ja laulja surma. Katusekinos on selle filmi vaatamisel veel üks pluss – heli tuleb otse kõrvaklappidesse, muude filmide puhul on see mulle harjumatu, kuid The Doorsi puhul kindlasti omal kohal.

Tallinnas Katusekinos reedel, 21. juunil.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena