Margit Adorf soovitab: The Doors

Arvan, et absoluutselt iga kultuurihuvidega endast lugupidav noor on teinud läbi The Doorsi kuulamise perioodi. Mina tegin selle läbi keskkoolis.

Olime paras punt märsilohistajaid, mis siis, et bändid, mille muusikat kuulasime (Pink Floyd, Genesis, Renaissance, The Doors) olid hiilgeajad meie nooruse ajaks ammu selja taha jätnud ning Jim Morrison aastaid mulla all. Igatahes on see romantismiperiood nooruse loomulik osa, põrgut, nägin ükskord isegi unes, et sõbrad kinkisid mulle sünnipäevaks Jim Morrisoni laiba. Isegi unes tundus imelik, et sünnipäevaks laip kingitakse, olgu peale, et Morrisoni oma. Abituriendid olime aastail 1991/92, siis tuli välja ka ­Oliver Stone’i film “The Doors”. Meil tuli ära oodata, millal see VHSi peale jõuab, aga siis sai seda filmi ikka vaadatud. Oojaa, olid ajad!

Ma arvan, et “The Doors” pole küll Oliver Stone’i kõige parem film, kuid siiski on tegemist väga hea linateosega, milles peaosaline Val Kilmer teeb elu parima rolli. Usun, et ma pole ülekohtune, kui ma just Morrisoni tema kõige paremaks näitlejatööks pean. See, mille ta kinolinale toob, on superluks, harva tekib eluloofilmide puhul tunnet, et tegemist ongi eheda kangelase endaga, mitte näitleja või režissööri tõlgendusega. Filmi peategelasest voogab autentsust täiega. Või vähemalt nii ma endale ette kujutan, olles olnud bändi tagasihoidlik austaja kümneid aastaid pärast pundi lagunemist ja laulja surma. Katusekinos on selle filmi vaatamisel veel üks pluss – heli tuleb otse kõrvaklappidesse, muude filmide puhul on see mulle harjumatu, kuid The Doorsi puhul kindlasti omal kohal.

Tallinnas Katusekinos reedel, 21. juunil.