28.06.2013, 07:00
Mihkel Kunnus: Tootev töö ja moraal: õhtumaade lugu
Kas pole kummaline, et ühelt poolt kurdetakse, et lapsi on nii vähe, et varsti pole töötajaid, kes pensionisüsteemi panustaks, ja samas kummitab Euroopas suur tööpuudus? Eriti noorte hulgas. Alati saab kurta, et noorte moraal on alla käinud. Paraku peab möönma, et suured hädad tulevad pigem noorte liigsest moraalsusest. Milline on üks hea ja moraalne laps? Ikka selline, kes võtab omaks oma vanemate kombed. Paraku seda enam hästi teha ei saa. Maailm on liialt muutunud ja noortel pole võimalik üle võtta oma vanemate põlvkonna edumudeleid (või laenata nende moodi, kui pilk läände pöörata).
Teatav põlvkondadevaheline moraalne pinge on õhtumaisesse kultuuri sisse programmeeritud, sest see kätkeb endas ideed elu paremaks muutumisest. Mis ei ole sugugi süütu idee. Arusaam, et majandus peab kasvama, on üks selle idee kehastusi.
Tööstusrevolutsiooni algusaegadest on pärit ka drastilisemad mässud tehnoloogilise arengu vastu. Näiteks masinalõhkujate ehk ludiitide liikumine. Tööstusmasinate kasutuselevõtmine jättis paljud inimesed töötuks. Väga paljud kangrud kaotasid töö, mida oli nende peres tehtud põlvest põlve. Ja tõesti, nad jäid töölistena üle ning pidid ümber õppima. Vaevalt et humanitaarideks, aga ei või iial teada.