Lauri Leis: Raha keel
“Tere!” hõiskas ülevoolavalt entusiastlik nooruk ja tõkestas mul tee.
“Väga hea, et sa siin oled, kas sul on hetk aega, et vastata väikesele küsitlusele?”
“Ee … ei ole.”
Taipasin, et olin sisse kukkunud.
“Küllap sa oled kuulnud blaa-blaa-blaa pangast?”
Justkui moekataloogi lehekülgedelt välja astunud päikesepoiss osutas ümarale lauakesele asetatud sülearvutile, mille ekraanil laiutas tema tööandja logo.
“Mmm … Olen ikka, jah …”
“Me tahaksime teada sinu arvamust ja natuke rääkida. Ma usun, et meil on
sulle midagi pakkuda …”
“Ää …”
“Las ma küsin sinult üht asja – ilmselt sa tegid endale pensionisamba, kui seda propageeriti?”
“Ee … ei teinud.”
“Mis pank sul on? Ilmselt see-ja-see? Nad kindlasti proovisid sind ka selle sambaga lohku tõmmata, eks ole?”
“Jajah …”
“Aga sul poleks ju midagi selle vastu, et paar tuhat eurot saada, lihtsalt niisama? Kas ma räägin sulle lähemalt? Sa oled ju eestimeelne mees, jah?”
“Ei ole.”
Astusin sammukese kõrvale, et tülitajast mööda pääseda ja edasi liikuda.
“Aga raha keelt räägime ju me kõik!” hüüdis nooruk mulle järele.
“Sina võid rääkida, mina ei räägi!” nähvasin üle õla, hakkaja noormees aga oli juba tõkestanud tee järgmisel möödujal.
Kui kaubanduskeskuse teisest otsast ilma plaanitud sisseoste tegemata ärritunult väljusin, tundsin, et tahan oma nördimust kellegagi jagada.
Õige, feissbuk! Oot-oot, aga miks feissbuk? Mõnes trükiväljaandes mõjuks ikka kuidagi soliidsemalt … Näiteks Eesti Ekspressis?
Palusin tuttaval ajakirjanikul nupp toimetusele edastada. Kui tagasisidet kohe ei tulnud, hakkasin kahtlema, kas oli ikka vaja seda lehte saata.
Kõik kohad ju niigi kõikvõimalikku tüütut jama täis, keda see episood ikka üllatab. Ehk riivasin hoopis kellegi ärihuve ja seetõttu ei saanud vastust? Küllap see ajaleht kuulub samale kambale nagu need pangadki … Jah, kindlasti – nad on kõik üks punt!
Siis võttis minuga ühendust Areeni toimetaja, palus vabandust vastuse viibimise pärast ja arvas, et nupu võiks avaldada koos väikese kommentaariga. Siin see nüüd on. Ehk tuleks ka raha keel selgeks õppida, sest juba minu kadunud vanaisa ütles – vaenlase keelt peab tundma!
