Kuus-seitse aastat tagasi jalutasin ma plaadikotiga ühele
festivaliplatsile keset Eestit. See oli kinnine festival kesk loodust –
avalikku reklaami ei tehtud, peole pääsesid vaid ette registreerides ja
pileti ära ostes.
Esimese poole tunniga olid mul silmad ja põsed
imestusest punnis. Ma ei olnud kunagi varem näinud Eestis sedavõrd
suurel maalapil sedavõrd palju inimesi nii totaalselt vabalt võtmas.
Vilgas ja alati mitte kõige seaduskuulekam elu käis igas nurgas –
telkides, kämpingutes, jõe peal, söögiplatsil, padrikus ja tillukesel
laululaval. Ja muusika mängis ja mängis ja mängis. Vaheldumisi DJd ja
ansamblid. Esimese “õhtu” viimased esinejad – peotäis aktiivseid DJsid –
alustasid hommikul kell kuus. Ja miksisid, skrätsisid, tegid trikke,
volüüm raevukalt põhjas, kuni järgmise päeva esimese kontsertbändini.
Kui bänd lõpuks peale läks, kell kolm päeval,roomasid end tühjaks
mänginud DJd puldist mõne meetri kaugusele murulapile ja varisesid
sinnasamma magama. Kõige vastupidavam inimene sel kogunemisel oli
helimees – tema alustas tööga reede õhtul ja lõpetas pühapäeva päeval.
Tegi vahepeal pingi all veerandtunnise jõu-uinaku või kastis end
lähedalolevasse ojja ja valvas heebleid edasi. See festival toimus
siis juba mitmendat suve. Ja oli ennekõike mõeldud just sõpradele,
tutvuskonnale, muusikalistele mõttekaaslastele. Selliseid kinniseid
festivale toimub Eestis igal suvel. Mõned, mis endast meedias üldse
rääkida ei luba. Mõned, mis endast siiski teada annavad, kuid kuhu
pääseb vaid eelregistreerides – juhuslik uudishimulik värava peal
piletit osta ei saa.
