Nädala album: Robotid on tagasi!
Queens of the Stone Age
“...Like Clockwork”
(Matador Records)
“The robots are back,” tõotas Josh Homme (vokaal, kitarr) paari aasta eest bändi uut, bluusist kaugenevat olemust iseloomustades. “...Like Clockwork” on ühest küljest kindlasti tagasipöördumine juurte – sajandivahetuse aegsete meistriteoste “Rated R” ja “Songs for the Deaf” transikeskse atmosfääri ja tunnetuse juurde. Aga nii nagu ühte jõkke ei saa astuda kaks korda ning maakerale tiiru peale teinud rändur ei naase koju sama iseendana, on ka QOTSA nüüdseks üks teine, väga palju kogenum ja ka kannatanum bänd.
Võib-olla oligi selleks, et sundida Josh Homme’i ja sõpru sedavõrd täiuslikku plaati tegema, vaja nii kogemusi kui ka kannatust – nii eelmist, keerukat ja mõistetamatut albumit “Era Vulgaris” kui ka seiklemisi supergrupiga Them Crooked Vultures –, sest tulemus on tõesti katartiline, ehkki ei pruugi “tööle hakata” esimesel kuulamisel, nõudes lihtsalt heast raadiorokiplaadist terake rohkem süüvimist.
Tasu on vääriline, sest tegelikult on kõik “...Like Clockworki” lood hunnitud, iseseisvad taiesed, pakkudes albumiks koondatult ometi tummist kulgu. Muidugi on selles oma “süü” poole salvestamise pealt asendustrummariks värvatud bändiankrul Dave Grohlil, ilmselt ka teistel külalisesinejatel Nick Oliverist ja Mark Laneganist Trent Reznori ja Elton Johnini, aga liimiks, mis kogu seda kirevat tunneteküllust hõllandusest sarkasmini, romantilisest spliinist ihuliselt raputavate raevuka müra laviinideni koos hoiab, on ikkagi Homme’i vokaal ja mõistatuslikud laulutekstid.
