Tõnu Kõivu kiri erakonnakaaslastele: olen valmis Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast lahkuma
Sotsiaaldemokraatide endine peasekretär Tõnu Kõiv kirjutas erakonnakaaslastele kirja, milles selgitas eilset Eesti Ekspressi artiklit tema rahamuredest. Kirjast ei tule välja, kes on see inimene, keda ta artiklis ilmunud info lekkimises vastutavaks peab, aga Ekspressi artiklis näitas ta näpuga reformierakondlane Meelis Atonenile, oma endisele ühikanaabrile.
Lugupeetud erakonnakaaslased!
Vestelnud mõne tuttavaga erakonnast, esitan nende soovitusel mõned selgitused seoses tänases Eesti Ekspressis ilmunud looga.
1) Loos kajastatud teod on toimunud minu muude tegevuste raames ja neil puudub igasugune seos erakonnaga.
Ma ei soovi oma tegusid õigustada. Mis tehtud see tehtud. Me oleme loos nimetatud teemade osapooltega Eesti Elektronpost ja Eesti Triatloni Liit neis asjus leidnud osapooli rahuldavad lahendused vastavalt 2010. ja 2011. aastatel selliselt, et kellelgi ei jäänud üksteise suhtes üles rahalisi nõudmisi. See on ka mõlemal puhul kirjalikult fikseeritud. Oluline on ka märkida, et Eesti Elektronpost teenis neilt laenudelt intressi, mis oli 2% kõrgem kui tolleaegsed panga hoiuste intressid ja laenutingimused põhimõtteliselt sarnanesid pangahoiuse tüüptingimustele.
2) Minu isiklikud rahamured on minu ja mu võlausaldajate probleem.
Hetkel olen suutnud need asjad kontrolli all hoida ja jõudumööda lahendada. Oma kohustuste lahendamisel ei ole keegi minult kordagi küsinud ühtegi nn „poliitilise abi teenet“ ja kinnitan, et sellega ma ka ei nõustuks. Eraisiku pankrotist, mis mulle isiklikult oleks hetkel lihtsaim lahendus olen loobunud sel lihtsal põhjusel, et võlausaldajad on osalt ka minu head tuttavad. Läbides eraisiku pankroti menetluse ei vabane ma iseenda jaoks niikuinii moraalsest kohustusest need võlad ükspäev tasuda. Sellepärast on hetkel saavutatud mõistlik kokkulepe, kus laenude teenindamiskulud on fikseeritud ja need ei suurenda oluliselt minu kohustusi.
3) Loo pealkirjas mainitud poliitlisest kokkulepetest minu sigaduste kinni mätsimise kohta.
Nende probleemide lahendamisel, mis tol korral ka õnnestus kujul, et keegi ei kannatanud kahju, ei pöördunud ma ise kordagi ja ma ei tea, et keegi oleks poliitilisel tasandil nende küsimuste lahendamisega tegelenud või kokkuleppeid mõjutanud. Kui keegi seda tegi minu teadmata, siis kinnitan täie veendumusega, et mul puudub selle kohta igasugune informatsioon. Need olid puhtalt minu kui eraisik Tõnu Kõivi vabal tahtel võetud ülesanded, tehtud otsused ja minu enda poolt leitud lahendused.
4) Minu vestlus ajakirjanikega.
Esimene signaal, et midagi on teoksil laekus mulle 22. mail. Siis ma informeerisin sellest ka kohe Eiki Nestorit kui head endist kolleegi erakonnast ja Ardo Ojasalu kui nimest, kes on minu tegude pärast sattumas tule alla. Eelmisel reedel 21. juunil helistas mulle ajakirjanik Sulev Vedler ja soovis minuga kohtuda. Telefonivestluses ma mainisin, et olen teadlik, et minu probleemset tegevust tahetakse siduda justkui erakonna mitteametliku rahastamisega ja kinnitasin talle, et see on alatu laim. Vestlesime temaga ca 20 min ja olles aru saanud, et materjal, mis neile on esitatud teatud kahtlustusega ei ole tõenäoliselt päris nii, soovis ta ikkagi kohtuda minuga ja ma nõustusin. Teisipäeval 25.06. ma kohtusingi Sulev Vedleri ja Tarmo Vahteriga Ekspressi toimetuses. Vestlesime ca 3h ja see vestlus on kõik linti võetud. Selle vestluse üsna alguses mõistsid ajakirjanikud, et neile edastatud materjal ja kahtlustus erakonna vari-rahastamises ei pea vett, aga nad jäid veendumusele, et nad peavad loo kirjutama. Tarmo Vahteri väide seisnes selle, et kuna ma ikkagi olin 10 aastat tagasi erakonna peasekretär, omasin olulist mõju Eesti ühiskonnas vastuvõetavatele otsustele, siis minu isiklike tegude ja rahaliste probleemide kajastamine on avaliku huvi väärt. Minu küsimusele, et kui asi oleks juhtunud aastal 2023 ja ma poleks olnud Eesti poliitikas aktiivne 20 aastat, kas siis ikkagi on minu isiklike teemade kajastamise argumendiks kunagine aktiivsus poliitikas vastas ajakirjanik, et ta ei oska tuleviku prognoosida ja see ei loe! J. Siinkohal ma tahaks tunnustada Sulev Vedlerit, kes meie jutuajamise kestel korra avaldas arvamust, et teemat SDE rahastamine nagu ei ole. Samas ma ei mõista ajakirjanike otseselt ka hukka, eks neil tuleb teha oma tööd ja mingid käima lükatud ja toimetuses ära otsustatud asjad tuleb lõpuks ikkagi vormistada, kuigi algne idee on suures osas kaduma läinud. Ma ei ole nende ametieetika hindaja.
5) Miks just nüüd?
Mulle ei ole ei telefoni kõnede ega turvakaamerate lindistusi, kuidas selliselt interpreteeritud materjal nendeni jõudis. Küll on mul aimdus, kust tuul puhub. Ma saan aru, et erakond antud teemas täiesti mittepuutuva osapoolena saanud negatiivset tähelepanu ja see on äärmiselt kahetsusväärne. Ometi ei hakka ma kellegi peale näpuga näitama. Palun vabandust. Iga vähegi viimase aja sündmustega kursis ja ajalisi seoseid mõistev inimene aimab seda isegi. Minu isiklik aimdus põhineb sellel, et loos on tsiteeritud lõike Eesti Elektronposti ja Eesti Posti sisedokumentidest, mis ise jalgu alla ei võta. Neid isikuid, kes saaksid neid dokumente jalutuskäigule viia ja kellel oleks selleks ka mingi motiiv on vähem kui ühel käel sõrmi. Tegelikult piisab ühest. Olgu veel mainitud, et informatsiooni nende dokumentide omamisest ajakirjanikud meie pika vestluse ajal kordagi ei maininud ega neile ka ei viidanud.
See on minu selgitus loo taustadest.
Veelkord palun kõigi ees vabandust, et selline ebameeldiv vahejuhtum on asetleidnud. Ja jään oma esialgse teadaande juurde. Pidades kodanikuna väga lugu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna tegevusest, tundes paljusid teist isiklikult ja hinnates erakonna juhte kõrgelt ei soovi ma oma eraisikuna korda saadetud tegudega, millel puudub igasugune seos päevapoliitikaga, heita erakonnale halba varju. Mis on juhtunud seda kahjuks enam tagasipöörata ei saa. Elik, kui erakonna vastavad organid leiavad, et minu isik võib jätkuvalt mõjutada erakonna mainet määral, et see takistab tegevuseesmärkide saavutamist, siis olen valmis erakonnast lahkuma. Loodan, et minu panus erakonda varasematel aastatel on selle vääriline, et ma võin seda teha isikliku avalduse alusel mitte olla välja heidetud. Iseenesest ei ole ma ka meetodis väga pretensioonikas ja olen võimaliku vormistamise küsimuses valmis nõustuma erakonnale kasulikuma moodusega. Kinnitan, et minu hääl kaduma ei lähe lähenevail valimistel.
